Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
PEREMEES
(õrnalt):
Kas sa ei mõistagi kõneleda?
(Laps nagu enne.)
PERENAENE:
Mis su nimi ka on?
(Laps waatab perenaese otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei wasta.)
WANAEMA
(ennast last nägema kumardades):
Ta on ju ära heitunud ja ära hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea kas sellega weel keegi inimese wiisi sõna kõnelenud on wõi ei ole!
PEREMEES
(lükkab last tasakest: ahju suu poole):
Mine sinna sooja. Sa oled ju kõwaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid.
(Laps, nagu enne, waatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu.)
PERENAENE
(kaastundlikult lapse üle kumardades):
Kas sul kõhuke ka tühi on?
PEREMEES:
Mis sa weel küsid. Kui sul midagi on — anna!
