Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/19

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



PEREMEES
(naeratades Margusele):

Wõib jätta ka, kui sa — teda omale noorikuks tahad.


MARGUS
(naerdes):

Noorikuks? Mina? Seda!

(Kõik naerawad. Laps waatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.)


PEREMEES
(nagu enne):

Ära sa ütle midagi, kui — sauna wiime ja puhtaks peseme.


MANN
(aralt):

Näin, kas see nüüd on libahunt?


PERENAENE:

Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.

(Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Waatab siis tänulikkude silmadega ringi.)


PERENAENE
(peremeest müksates):

Nägid, mis ta ka teha oskas?


PEREMEES:

Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.) Noh kas kõht on täis?

(Laps waatab temale otsa, aga ei wasta midagi.)