Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/34

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



MARGUS
(astub lahtiste kätega Tiina poole).

TIINA
(Õnnelikus ärewuses):

Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrwale wõtta, isa ja ema, wanaema ja kõige oma soo ja wõsa ette astuda ja ütelda: Siin olen mina ja siin on Tiina, meie tahame paari minna ja meie üksteist ei jäta? (Näeb Marguse mahalangewaid käsa.) Ah, Margus, ma teadsin ju?


MARGUS
(kortsus kulmul):

Jaa, raske see on. Nemad tahawad, ma wõtku Mari!


TIINA
(wähe kibedalt):

Mis siis Mari parem on kui mina? Nõndasama armu pärast majasse wõetud kasulaps nagu minagi! Wõi on tema usinam, kärmem, tugewam wõi terwem kui mina?


MARGUS:

Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, wallatu, tuline. See on neile wõõras, nemad nagu kardawad sind. Mari aga on nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.