Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/39

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



MARI
(külmade silmadega):

Kuhu sa lähed?


TIINA
(erutatult):

Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid?


MARI:

Jah! Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Äritatult:) Ära wõrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled!


TIINA
(haawatult):

Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen?


MARI:

Wõi küsib weel! Oi, kui ilmsüüta! Salalik ja kawal, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päewast pääle, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kahe käega kinni. Igalpool olid sa jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma, (kibedusega) isegi oma särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult:) Isa ja ema petsid sa ära, ja nüüd... (purskab nutma).