Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/40

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



TIINA
(kohkunult):

Mari! Mis sa ometi... Kõik see . .!


MARI:

On õige! Kes kõndis isa, ema järel nagu kutsikas? Kes jooksis juba käsku täitma, enne kui keegi suu lahti sai teha? Kes wõrgutas Margust juba maastmadalast pääle? Sina!! — Kas sa olid ka nagu teine tüdrukukene ja tundsid ka mõnest asjast häbi? Oli teile ka mõni puu kõrge ja mõni wesi sügaw? Paksust ja wedelast läksid sa poisiga läbi! Mina waatasin päält ja nutsin!


TIINA
(kaastundlikult):

Waene Mari!


MARI:

Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa weel seda wiimast, seda kõigewiimast! Aga — enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb korra kannatus otsa, miks siis mitte inimesel!


TIINA
(nagu enne):

Ah, Mari! . .


MARI
(ägedalt):

Ära hakka nõrgutama! Jäta Margus rahule, ja — mina waikin nagu seni!