Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/44

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



MARI
(kohkunud, nõuta, vaigistades, ruttu):

Tiina! Oh Jumal! Et see ka üle minu huulte tuli!.. Mina ei ütle seda ju kellegile, mina ei saa ju ometi teiseti, mina nägin seda!


TIINA
(ägades):

... Lase mind surra siiasamasse, enne kui nad nüüd ka minu kallale tulewad nagu nad sinu kallale tuliwad — hukka mõistetud juba ette — ema, emakene! Miks jätsid mind ilma elama, tõugata ja tallata, ennem wiinud mu wesile, kannud kalajärile, pistnud tükk mürgi juurt mu suhu, sina kes sa tark olid ja teadsid, et õigust ega halastust ilmas ei ole, ema, ema!

(Tuulehoog läheb kohisedes läbi metsa.)


(EESRIIE)