Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/61

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


(Tiina tarretanud, Margus kohkunud. Päältwaatajate hulgas sosistamine ja kahjurõõmsad näod):

Mis ta ütles? Kuulsid, kui ütles!

(Warsti lendab ka siit ja säält sõna):

Libahunt!

(Silmapilguks piinlik waikus. Tulewalgus ülewelt on kahwatuks muutunud, tuli on kustumas. — Korraga kõlawad kusagilt pimedast pilkesõnad):

   Metsa-hulli, metsa-halli,
Metsa ojarmu emanda,
Mine sooda solgutama,
Läbi laanede laduma,
Kiwi külgi kiskumaie!

(Kahjurõõmus naerukihin, teistel tõsised näod. Ja jälle teiselt poolt kõlawad pilkesõnad):

   Metsa-hukku, metsa-hakku,
Metsapeni, pikkalõuga,
Susi suuri, pää jämeda:
Ära sa puutu minu pulli,
Ära sa katsu minu karja,
Werista minu warsakest!

(Margus on äritatud ja nõuta, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda tabada, aga neid ei ole leida. Tiina tarretus muutub ülewoolawaks nutuks. Ta on keskele üksi jäänud ja kustuwa tule kuma paistab weel ainult tema pääle.)


MARGUS:

Tiina! Tiina! Ära nuta! Inimesed on niisuguses tujus ja — ega nad seda keegi