Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/63

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole, kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja — hunt ei murra hunti, aga teie! . . Ja arwate ennast paremaks minust? Siin — hunt, uhke, ei lase ennast häbistada! Aga teie - orjawerega wõietud häbioksad wedelewad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on waba, teeb mis ta tahab, tuleb kui ta tahab, läheb kui ta tahab, armastab ja wihkab keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid — põlgab! (Astub uhkelt metsa poole, keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.)

(Metsas wilguwad siin ja sääl pimedas korra pisikesed wiirastuled, nagu hundi silmad Üles, mis kohe jälle kaowad.)

(Siis selle waikuse keskelt):


WANEM INIMENE:

Püha Jumal! Jaanituli kustunud! See ei tähenda hääd!


WANANAENE:

Ja mets nii must ja kole! Siia küll enam ei julge jääda!

(Tõusew hirm inimeste hulgas, tüdrukud ja naesed koguwad üksteise ümber hunikusse, lapsed ripuvad wanemate riiete küljes. Kõnekõmin ja hädaldamine, üksikud hakkawad minema, aegamööda kaowad kõik. Üksi järele jääb maas hõõgawa tuleaseme juure Margus; tema