MARGUS
(üle keedes):
Meel kaine?.. Mis te's nüüd tahate? Ise ometi wõtsite Tiina majasse ja pidasite teda nagu oma last? Ja nüüd! Nüüd kus mina poisikese põlwest pääle temaga kokkukaswanud olen, nüüd... kus Tiina mulle armas on — (ägades) wanaema, sa ei tea kui armas — nüüd on ta korraga teie meelest ei tea mis. Mis ta's teile on teinud?
WANAEMA:
Ah, Margus! Ma tean küll! Kõikide pääle tuleb see korra! Nagu maru! Siis tuiskab ja tormab weri ja näeb õnne ja õnnetust sääl, kus — midagi iseäralist ei ole. See ehk teine, Margus, ühe ja sellesama pääle loodud on kõik— sugu edasi kandma ja lapsi ilmale tooma. See on kõik!
MARGUS
(nagu tõrges laps):
Wanaema, mina ei jäta Tiinat! See — libahundi lori? See on ju hull jutt!
WANAEMA:
Jäägu see! Muud kui — mis me teame Tiinast? Mis me teame sellest, kes ta on ja kust ta tuleb? — Margus! Siuru ja sirjelind, ei need sünni paari. Ja Tammaru sugu ja
