kurwad! Helgeid aegasid meil ei olnud, kirge meie ei tunnud — uute orjahingekeste eest oli meil hirm...
MARGUS
(rahutumalt):
Mis sellest nüüd minule, wanaema...? (kaeblikult) Mis sa kõneled kõigest sellest! See ei tee ju midagi paremaks!
WANAEMA
(ennast püstiajades):
Jah, mis sellest nüüd sinule!... Ainult, et.. . kuidas meie sugu ja wõsa enne on elanud, elu ja kannatamiste pääle waadanud. Põlwest põlwe, nii halwad kui me olime — me oleme oma päritud pruukisid pühaks pidanud, oleme waiksed ja wagusad olnud ja — püüdnud iseennast ära wõita. Kui sa seda tead, eks sa siis — kui sul mõnikord süda raske on ja murduda tahab, eks sa siis mõtle ka wanaema pääle, oma isa ja oma ema pääle, kes ju kõik ka korra noored oliwad, nagu sina nüüd, ja — wõib olla wahest ka kõik kätte ei saanud, millest süda sonis!...
MARGUS
(läheb enam ja enam rahutumaks):
Ah wanaema, wanaema! Sinu sõnad sööwad ju südame sees ära!
