Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
PERENAENE:
Ei ole enam pühapäew, tähed juba taewas. Mure ka, inimesed alles wäljas! Leiawad nad selle tuisuga teed wõi ei leia ja eksiwad metsa ära.
WANAEMA:
Tea jah, kuhu nad nõnda hilja pääle jääwad!
(Waikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja wokiratta wurinat.)
MANN
(on jälle sawikule roninud ja raamatu wõtnud, weerib):
E-si es, si-i si, esi-, mi-e me, esi-me- ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pää, ti-ü-ka tükk, pää-tükk...
(Korraga õues huntide hulumine. Kõik kohkuvad.)
MANN
(hirmul):
Hunt, näin — hunt!
WANAEMA:
Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi. Metsakutsa saab kurjaks!
MARGUS
(on ukse päälislaua lahti lükanud, külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära kajab).
