Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/8

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.



PERENAENE:

Ei ole enam pühapäew, tähed juba taewas. Mure ka, inimesed alles wäljas! Leiawad nad selle tuisuga teed wõi ei leia ja eksiwad metsa ära.


WANAEMA:

Tea jah, kuhu nad nõnda hilja pääle jääwad!

(Waikus. Ei kuule muud kui tuule tuhinat ja wokiratta wurinat.)


MANN
(on jälle sawikule roninud ja raamatu wõtnud, weerib):

E-si es, si-i si, esi-, mi-e me, esi-me- ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pää, ti-ü-ka tükk, pää-tükk...

(Korraga õues huntide hulumine. Kõik kohkuvad.)


MANN
(hirmul):

Hunt, näin — hunt!


WANAEMA:

Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi. Metsakutsa saab kurjaks!


MARGUS
(on ukse päälislaua lahti lükanud, külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja ära kajab).