Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/82

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.



WANAEMA
(on söögilauast ülestõusnud ja sihib oma woodi ääre poole. Tiina lähedale seisma jäädes):

Latseke, millest sa elad metsas, kui sa metsa jooksed?


PERENAENE
(söögilauast):

Seda sina weel küsid? Mets on ju nüüd liha täis.


TIINA
(nuttes nagu enne):

Millest ma elan? Ei millestki, wanaema. Metsas on marju, metsas on oblikaid ja juuri. (Ülewoolawas ärduses ennast wanaema ette maha wisates ja tema põlwede ümbert kinni hakates:) Sina, wanaema, sina ei keela mulle oma armu! Ma olen ju küllalt põlwede pääl maas Jumala poole äganud, aga tema ei halasta! Ikka jälle tuleb see taltsutamata wiha, ja mina ei saa selle wastu! Lapsena olin ma hää, usu mind, wanaema, ma olin hää! Aga kui nad ütlesiwad, minu ema olla nõid, kui nad tema surnuks peksiwad, kui nad mind sajatamise sõnadega läwe eest läwe ette saatsiwad, siis! Siis kaswas see wiha iga ülekohtu wastu minu pisukeses südames nagu kõwa tükk ja on minuga ühes suureks saanud ja mina ei saa selle wastu. Mina ei saa selle wastu, usu, wanaema, mina ei saa!