Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/92

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


JAANUS
(ala-mõttega):

Kes teab, kui palju ta seda teab!


WANAEMA:

Jaah... (Lõpetab, ei ütle midagi.)


JAANUS
(kes aegajalt peergu kohendab):

Mis suur igatsus tal ka kodu järelegi! Lapsi teile Jumal ei ole annud, maja tühi ja kõle...


MARI
(ei wasta midagi, tallab ainult kõwemini wokki. Lõng katkeb. Kummardab woki üle ja tõstab korraga pää üles):

Kuule, kui tulewad!

(Läbi waikuse ja tuule mühina on kuulda, kuidas huntide hulumine lähemale tuleb ja siis jälle kaugemale kaob. Kõik kuulatawad.)


WANAEMA
(õhates):

Jah!...


JAANUS
(wähe aja pärast):

Ütlesid midagi, wanaema?


WANAEMA
(wahel puhates ja jälle rääkides):

Mis ma suurt ütlesin — midagi! Kõik kordub siin maa pääl — midagi ei muutu.