Lehekülg:Libahunt Kitzberg 1912.pdf/93

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Inimesed küll — tulewad ja lähewad, sünniwad ja surewad, muud kui — mind mulda — surm ei taha, jätab nagu sambaks ilma pääle, ehk mind küll — kellegil enam waja ei ole. — Poja ja minija kutsus ta ära ja oleksid ometi weel wõinud elada... (Ei saa liigutuse pärast edasi.)


JAANUS
(ka murelikult):

Jah, need wiis kõhutõbi, kui ta — teisigi wõttis, noori ja wanu nagu loogu. Kelle külge ta hakkas, ega sel pääsemist ei olnud.


WANAEMA:

Jah, nende hädal ots pääl! Ei ole enam südamewaewa kannatada, ei sega tuisk ega maru nende rahu!


MARIT
(waewawad nähtawasti ka piinlikud mõtted, ta tõuseb tasakesi üles ja läheb tuppa ära).

WANAEMA
(mõtetes):

Nagu Marigi praegu...


JAANUS:

Jah, nagu temagi! Ja mina tegin temale ka weel haiget. Tuli tahtmata keele pääle, ja — wõi siis ongi meie majas õnne? — Kuid — mis temagi sinna parata saab!