junkrud olid. Sellest Poola sõjawalmistusest oli rootslastel natuke teada ja sellepärast ruttasid nad oma suurtükkidega Haapsalust jälle Tallinna, ja kui Poola salk kaua ei tulnud, wõtsid rootslased jälle julgust ja läksid kuue kartauni ja mõne maoga jälle wälja selle nõuga, et Koluwere maja piirata. Ja kui kolm penikoormat linnast wälja said, tuli neile nii suur kartus peale, et oma suurtükkidega jälle Tallinna tagasi pidid minema. Ja kui Tallinna tulid, wiisid oma suurtükid Tõnismäele lossi ette, kunni paremaid teateid saab. Ja kui nii pea õieti mitte teada ei saadud, mis tahtmine poolakatel oli, kes ise kahtlemata wäga hästi teadsid, et rootslased oma suurtükkidega Koluwere alla tahtsid minna, sellepärast jäädi paigale ja walwati suurtükkisid. Wiimaks tõttasid rootslased oma suurtükkidega ilma kartmata minema, läksid Koluwere maja alla, ehitasid kantsid ja hakkasid laskma. Kui nad nõnda seal kaheksa päewa olid lasknud, siis tulid poolakad peale ja rootslaste julgus hakkas langema. Sellepärast siis lasksid nad mõned suurtükid lõhki ja jooksid ära ilma hädata. Siis tulid poolakad ja wõtsid need suurtükid, nimelt 4 munka, üks koer ja üks laulik, mõned neist tükkideks lõhutud, teised weel üsna terwed, ja wiisid ära Riiga. Nõnda päästeti Koluwere omad wälja ja jäid rootslased oma suurtükkidest ilma. Aga ei oleks suurt häda olnud, kui nad aga oleksid kindlat seisu pidanud, sest Rootsi sõjaülem Ake Bentson oma rootslastega oli sel ajal küll niisama tugew kui Kura härtsog oma Poola salgaga. Ka oli rootslastel suurtükkidest suur abi, mida poolakatel mitte ei olnud. Sündinud aastal 1563, septembris.
Wenelased lähewad rahus läbi Eestimaa, 1563.
Selsamal ajal, kui Poola salk tulemas oli ja Rootsi salk Koluweret piiras, tuleb ka kaunike hulk wenelasi, mõnituhat meest, sinnasamma maapaika Läänemaale oma saatkonnale wastu, mis aasta eest oli Taanimaale läinud ja nüüd Kuressaare kaudu tagasi tuli. Seal pidasid wenelased mõlema salgaga rääkimisi, niihästi rootslastega kui poolakatega, ilma wähemagi kimbutuseta, ja jõudsid pärast oma nägusa saatkonnaga puutumata ära omale maale. Nõnda olid need kaks kristlikku walitsejat, kes moskwalase wastu jälle Liiwimaa kaitsjaks olid heitnud, sealsamas Liiwimaal karwupidi koos ja põline waenlane läks tasa rahus mööda ja naeris habemesse.
15
