Lehekülg:Liiwimaa kroonika Leetberg.djvu/64

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Johan von der Recke, 43. Saksa ordu meister Liiwimaal, 1549—1551.

Aastal 1549 sai Johan von der Recke Liiwimaa meistriks. Selles meistri ajal oli katkutõbi, mis eelmise meistri ajal alanud, weel terwel Liiwimaal mässamas ja kestis 5 aastat.


Liiwimaa wana hea aeg.

Et ma siis wastu oma tahtmist ja arwamist Liiwimaa sündinud lugude peale olen tulnud, pean ka wana Liiwimaa walitsusest, kombest, wiisist ja olemisest, mis nende wiimaste meistrite ajal kõige enam hoos olid, midagi kirjutama, et noored inimesed, kes wana Liiwimaa walitsuse muutuse ajal sündinud, niisama ka kõik järeltulijad wõiksid näha, mispärast Kõigewägewam Jumal nii suure muutuse ja raske karistuse Liiwimaa peale on saatnud.

Orduhärrade, piiskoppide, toomhärrade ja aadli walitsus ja olemine, nagu mina seda Hasenkampi ajast kunni wiimse meistri walitsuseni olen näinud ja ühes elanud, oli nõnda.

Kui Liiwimaa prowints endiste, wanade meistrite, piiskoppide ja Saksa härrade poolt oli ära wõidetud, oma wõimu alla wõetud ja palju sakslasi esialgu maale elama asutatud ja palju linnu, alewid, lossisid ja kindlusi ehitatud, nõnda et neil wälist waenlast nii wäga polnud tarwis karta, ja ka Wolter von Plettenberg suure wõidu moskwalase üle oli saanud ühes pika rahuga, nõnda et liiwimaalastel mitmel aastal sõda arwata ei olnud: hakkas — mida kaugemale, seda enam — suur hooletuse julgus, wedelemine, kõrkus, uhkus ja toredus, kiimalus, määratu prassimine ja kasimata elu ülemate kui ka alamate juures päew-päewalt maad wõtma, nõnda et sellest mitte küllalt rääkida ja kirjutada ei wõi. Sest mõned orduhärrad sattusid nende heade laiskade päewadega niisuguse kasimata elu sisse mitte ainult alatute naistega, waid ka teiste meeste abielunaistega ja sealjuures weel ka niisugusesse werehäbisse, et häbi on selle peale mõelda. Nende sohinaistest ei maksa rääkidagi, sest see ei olnud nende seas mitte häbi. Kui nad üht olid mõne aja oma juures pidanud, siis aitasid selle elama ja wõtsid teise wärske jälle asemele.

Seda ei sündinud ka piiskoppide ja toomhärrade poolt mitte palju wähem. Kui mõne piiskopi sohinaine wanaks läks wõi muidu temale enam ei passinud, siis ta andis tema mõnele maapriile ühes mõne weski ehk maatükiga abielusse ja tõi mitmendat korda jälle uue wärske tüdruku rätiku alla. Nõnda tegid ka kõik toomhärrad ja abtid.


64