Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/157

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Gustav see ja see, kapten… sünnilt sakslane… James see ja see… esiohvitser… tunnistused tühistatud.“ Vaikus. Kohtunik laskis paberi langeda ja, nõjatudes tooli küljetoele, hakkas rahulikult kõnelema Brierlyga. Inimesed hakkasid välja minema; teised trügisid sisse ja ka mina liikusin ukse poole. Väljas jäin seisma ja kui Jim läks minust mööda värava poole, haarasin tal käest kinni ja peatasin ta. Tema pilk tegi mu nõutuks, nagu oleksin mina tema seisukorra eest vastutav: ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina elukurjuse kehastus. „Kõik on möödas,“ kogelesin. „Jah,“ ütles tema segaselt. „Ja nüüd ärgu keegi…“ Ta tõmbas oma käe minu peost. Ma vaatlesin tema selga, kui ta läks. See oli pikk tänav ja tema paistis hulk aega silma. Ta astus kaunis pikkamisi, tuikudes pisut jalgel, nagu oleks tal raske olnud sirgest joonest kinni pidada. Just enne, kui ta kadus mu silmist, näis ta pisut tuigerdavat.

„„Mees üle parda,“ ütles madal hääl minu selja taga. Ümber pöördudes nägin kedagi vana tuttavat lääne-austraallast, nimega Chester. Ka tema oli Jimile järele vahtinud. Tema oli mees, kel päratu suur rinnamõõt, kare, puhtaksaetud mahagonikarva nägu ja kaks nüri tutti terashalle tihedaid traatkarvu ülemisel huulel. Ta oli olnud pärlipüüdja, rannavaras, ärimees, tema omade sõnade järgi vist ka valaskalapüüdja — kõik, mis merel võib olla, ainult mitte röövel. Vaikne ookean, põhjas või lõunas, oli tema tõsine jahiala; kuid siia kaugele oli ta selleks rännanud, et osta mõnd odavat aurikut. Hiljuti oli ta avastanud — nagu ta ise ütles — kuski linnusõnniku saare, kuid sellele läheneda oli hädaohtlik ja ka ankrupind ei olnud seal kuidagi kindel. „Sama hea kui kullakaevandus,“ hüüdis ta. „Kihuta keset Walpole’i karisid ja kuigi on õige, et pole võimalik leida kuski tugipinda alla neljakümne sülla, mis siis sest? Ka on seal muidugi marud. Kuid asi ise on esimest sorti. Sama hea kui kullakaevandus

157