õde („minu kallis abikaasa printsess“, nagu ta armastas pühalikult öelda) ühes oma tütrega — ema ja lapse korraga, kes surid kolme päeva jooksul mingi nakkava palaviku kätte. Tema lahkus maalt, mis oli muutunud talumatuks sellise raske saatuse tõttu. Nõnda lõppes tema elu esimene ja seiklusrikas pool. Mis järgnes, oli sedavõrt erinev, et kui poleks järele jäänud leinatundmust, siis oleks võinud pidada seda ajajärku paljaks unenäoks. Tal oli pisut raha; ta algas elu uuesti ja aastate jooksul omandas ta õige suure varanduse. Alguses rändas ta üsna palju saartel ümber, kuid aastad olid talle oma koormaga ligi hiilinud ja lõpuks lahkus ta harva oma ruumikast majast, mis seisis kilomeetrit kolm linnast väljas ja mida ümbritses avar aed ühes tallide, kontorite ja bambusonnidega, mis määratud tema teenritele ja alamaile, keda tal oli suur kari. Igal hommikul ta sõitis linna, kus tal oli kontor valgete ja hiina ametnikkudega. Temal oli väike kuunarite laevastik ühes pärismaalise meeskonnaga ja ta ajas kohalikkude saadustega laialdast äri. Muidu elas ta üksiklasena, ilma et oleks sealjuures olnud inimpõlgur, teotses raamatute ja oma kogudega, klassifitseerides ja korraldades liike, vahetades kirju euroopa putukateadlastega ja koostades oma varanduste kirjeldavat nimestikku. Selline oli selle mehe elulugu, kellelt mina läksin Jimi asjus nõu küsima, ilma et mul oleks olnud erilisi lootusi. Juba lihtsalt tema arvamuse kuulaminegi oleks toonud kergendust. Ma olin küll kärsitu, kuid ma austasin intensiivset, peaaegu kirglikku süvenemist, millega ta vaatles liblikat, nagu võiks ta selle õrnade tiibade pronkshelgil, valgeil triipudel ja toredail laikudel näha muid asju — mingit kuju, mis hääbumatu, pannes hukkumisele samuti vastu nagu need kenad, elutud koedki, mis esitavad surmast puutumatut hiilgust.
„„Imeline!“ kordas ta minule pilku heites. „Vaadake! Ilu — kuid see pole veel midagi — vaadake
198
