KAHEKÜMNETEINE PEATÜKK.
„ARMASTUSE, au ja inimeste usalduse võitmine — sellest tulev uhkus ja võim on kohane aine kangelaslikuks jutustiseks; ainult meie meeli mõjutavad sellise edu välimised saavutised, kuid Jimi edus puudusid need. Kolmkümmend penikoormat metsa varjas nad ükskõikse maailma silmade eest ja lainete murdumise mühin piki randa lämmatas kuulsuse kõla. Tsivilisatsiooni vool, nagu oleksid mäestikuahelad ta sada penikoormat põhja pool Patusani kaheks jaganud, haruneb idasse ja kagusse, jättes selle maakonna tasandikud ja orud, tema vanad puud ja vana inimkonna hooletult eraldatuna, nagu oleks ta mõni tähtsusetu ning murenev saareke suure, vägeva jõe harude vahel. Vanades reisikirjeldistes leiate seda nime üsna sagedasti. Seitsmeteistkümnenda sajandi ärimehed läksid sinna pipra järgi, sest piprakirg näis põletavat hollandi ja inglise seiklejaid James I ajal samuti nagu armastuski. Kuhu nad küll poleks läinud pipra järgi! Piprakoti pärast olid nad valmis kõhklemata üksteisel kõrid maha lõikama ja oma hinged ära vanduma, mille eest nad muidu nii väga muretsesid: selle iha veider kangekaelsus pani neid eluga mängima tuhandel kujul; ajas nad võitma tundmatud mered, vastikud ja õudsed haigused, haavad, vangistuse, nälja, katku ja meeleheite. Ta tegi nad suureks! Jumala eest! Ta tegi nad kangelasiks, tegi nad liigutavaiks nende äritsemis-ihaga, kuna vankumatu surm nõudis samal ajal oma osa noorelt ja vanalt. Tundub võimatuna uskuda, et paljas ahnus oleks teinud inimesed nende eesmärkide saavutamises nii püsivaiks, nii pimesi vastupidavaiks ja ohvrimeelseiks. Ja ometi riskisid need, kes mängisid oma isiku ja eluga — kõigega, mis neil oli, ainult viletsa tasu pärast. Nemad jätsid oma luud pleekima kaugetele randadele, et rikkus voolaks neile, kes elavad kodus. Meile, nende vähem kiusatud järeletulijaile, ei paista suur nende tege-
216
