vaikselt, põlved koos, kartes muidu ümberminekut) — istudes minu laenatud plekk-kastil, süles meriväelase revolver — minu kink lahkumisel —, mida tema otsustas kanda laadimata kas Kõigeväelise näpunäitel, mingi pöörase, temale nii kohase mõtte mõjul või lihtsalt loomusunnilisest taibust. Nõnda liikus ta mööda Patusani jõge üles. Miski ei võinud olla proosalisem ja ebakindlam, ebaharilikult juhuslikum ja üksildasem. Imelik saatuslikkus, mis heitis kõigile tema tegudele põgenemise, impulsiivse, mõtlematu ärajooksmise — teadmatusse hüppamise jume.
„Just see juhuslikkus rabab mind kõige rohkem. Ei Stein ega ka mina teadnud selgesti, mis asub teisel pool, kui meie — piltlikult rääkides — ta üles tõstsime ja ilma pikema jututa üle müüri upitasime. Sel silmapilgul soovisin ainult, et ta kaoks. Steinil oli oma sentimentaalnegi põhjus, mis küllalt iseloomulik. Temal oli mõte õiendada vana võlga (vist küll samasuguse vastutasuga), mida ta polnud kunagi unustanud. Tõepoolest oli ta kogu elu eriti lahke olnud nende vastu, kes pärit Briti saartelt. Tema viimane heategija oli küll šotlane — isegi sel määral, et ta nimeks oli Alexander M’Neil — ja Jimi kodukoht oli Tweedist tükk maad lõuna pool, aga kuue või seitsme tuhande penikoorma tagant paistab Inglismaa, kuigi tal harilik suurus, sedavõrt erinevas perspektiivis isegi tema omadele lastele, et sellised üksikasjad kaotavad oma tähenduse. Stein oli vabandatav ja tema aimata-antud kavatsused olid nii suuremeelsed, et ma pidin teda tõsiselt paluma nad esiotsa saladuses hoida. Mina tundsin, et Jimi ei pea mõjutama ükski isiklik kasulootus ja et isegi selle mõju võimalust ei tohi lasta alguses esile kerkida. Meil oli tegemist teissuguse tõelikkusega. Tema vajas peidupaika ja mida temale pakuti, oli peidupaik hädaohu hinnal, ei midagi muud.
„Kõiges muus olin temaga täiesti avameelne ja ma
