mase teekonna ja kuigi mr. Cornelius „lunastas palju pakkumisi“ mr. radža Allangile ja „pearahvale“ tingimusel, mis tegi kaubanduse „linguks ja tuhaks suus“, ometi anti tema laevale metsast tuld „vastamatute salkade“ poolt kogu jõe pikkusel, mis sundis tema mehi „hoidma oma liikmeid tummalt varjudes“, nii et brigantiin pidi peaaegu liivajoomele kinni jooksma, kus ta „oleks olnud hukatav sealpool inimeste abi“. Seda meelde tuletades võitles vastik meelepaha tema laias lihtsas näos uhkusega oma kõneosavuse üle, sest ta ise jälgis hoolega oma sõnade voolu. Ta heitis mulle süngeid ja säravaid pilke ja vaatles rahuldunult oma sõnade kahtlematut mõju minusse. Tumedad virvendused jooksid ruttu üle rahuliku mere ja brigantiin, esimarsipuri juba ülal ja peapoom keset laeva, paistis selle virvenduse keskel nagu nõutuna. Kapten rääkis hambaid kiristades edasi, et radža olevat „naermaajav hüään“ (ei osanud kujutella, kuis ta võis tulla hüääni peale), kuna keegi teine olevat palju petlikum kui „krokodilli pisarad“. Ühe silmaga oma mehi ettepoole vahtides ta andis oma sõnakusele vaba voli — võrreldes seda paika seal „kauase parandamatusega metsikuks tehtud murdjate puuriks“. Ma arvan, „parandamatusega“ ta mõtles karistamatust. Temal polevat vähimatki kavatsust, hüüdis ta, „iseend esitada eesmärgilise röövimise esemeks“. Venitatud hüüded, mis aitasid meestel ankrut vinnates takti pidada, jõudsid lõpule ja kapten vähendas oma häält. „Väga palju liiga Patusanist,“ lõpetas ta energiliselt.
„Hiljem ma kuulsin, ta talitanud seal nii huisapäisa, et teda seotud radža maja ette kaelapidi posti külge, mis seisnud keset mudalompi. Ta kulutanud suurema osa päevast ja kogu öö selles piinavas seisundis, kuid on kõik oletused arvamiseks, et see oli mõeldud ainult naljana. Ta vist mõtiskles endamisi sellest hirmsast sündmusest ja kõnetas siis tõredal toonil meest, kes läks tüüri juurde. Kui ta pöördus uuesti minu poole,
228
