mulle!…“ „Ja on see siis võimalik, et teie — teie! ei usu teda?“ küsisin mina tõsiselt ja etteheitvalt, olles tõelikult riivatud. Miks ei võinud ta uskuda? Milleks see kindlusetuse iha, see kartusest kinnihoidmine, nagu oleksid kindlusetus ja kartus tema armastuse kaitsevaimud? See oli kole. Ta oleks võinud endale ausast, otsekohesest tundmusest ehitada vääramatu rahu varjupaiga. Ta ehk ei osanud seda — tal puudus selleks osavus. Öö oli korraga meie üle langenud; meie ümbrus oli muutunud pigimustaks, nii et tema oli liikumatult ära hajunud, nagu mõne vaikiva ja kummalise vaimu tabamatu kuju. Ja äkki kuulsin jällegi tema rahulikku sosinat: „Teised mehed on sedasama vandunud.“ See oli nagu mõlgutav seletus mingi mõtte kohta, mis täis nukrust ja õudust. Ja ta lisas veel vaiksemalt juurde: „Minu isa vandus.“ Ta peatus, et kuulmatult hinge tagasi tõmmata. „Ka tema isa…“ Need olid asjad, mis ta teadis. Korraga ütlesin mina: „Ah! kuid tema pole selletaoline.“ Sellele ei tahtnud ta nähtavasti vastu vaielda, kuid natukese aja pärast puges see imelik, vaikne, eksiv sosin uuesti mulle unistavalt kõrva. „Miks on tema teissugune? On ta parem? On ta…“ „Minu ausõna,“ rääkisin mina vahele, „mina usun, et on.“ Meie hääled vaibusid salapärasteks. Jimi tööliste onnide vahel (töölisteks olid enamasti Sherifi postaiast pärit vabastatud orjad) hakkas keegi heledalt ja venitavalt laulma. Üle jõe paistis hõõguva pallina suur tuli (Doramini juures, arvan), seistes täiesti eraldatuna öös. „On ta truum?“ lausus tüdruk. „Jah,“ ütlesin mina. „Truum kui ükski teine mees,“ kordas ta venitavalt. „Ükski siin,“ vastasin mina, „ei julgeks uneski tema sõnus kahelda — ükski ei söandaks seda — peale teie.“
„Ma arvan, siin ta tegi mingi liigutuse. „Vahvam,“ jätkas ta muudetud toonil. „Hirm ei aja teda kunagi teist eemale,“ ütlesin ma pisut närvlikult. Laul katkes heledal noodil ja temale järgnes hulk hääli, mis kõnelesid kaugel. Kostis ka Jimi hääl. Mind rabas tüd-
294
