tundub meile üsna hirmsana või tühisena. Juba avastusest, et tal on üldse hääl olemas, oli küllalt hirmuvärinaks südames. Oleks jalaga tõugatud kivi valu pärast karjuma hakanud, siis poleks seegi olnud suurem ja haletsusväärsem ime. Need mõned eksivad toonid pimeduses muutsid nende tumedusse maetud elud minu silmis traagiliseks suuruseks. Tüdrukule oli võimatu midagi arusaadavaks teha. Ma vihastusin salajas oma jõuetuse üle. Ja ka Jim — vaene mehike! Kes vajas teda? Kes mäletas teda? Tal oli, mis ta vajas. Tema olemasolugi oli ehk sel ajal juba ununenud. Nad olid oma saatusest võitu saanud. Nad olid traagilised.
„Tüdruku liikumatus minu ees oli selgesti ootav ja minu kohuseks oli rääkida oma venna heaks unustatud varjude riigist. Ma olin sügavasti liigutatud oma vastutusest ja tema hädast. Oleksin kõik andnud võime eest, et vaigistada tema habrast hinge, mis piinas iseend oma võitmatu teadmatusega, nagu peksab väike lind end vastu julmi puuritraate. Pole midagi kergem, kui öelda: „Ärge kartke!“ Pole ka miski raskem. Küsin: kuis võib surmata hirmu? Kuidas tabate kuuliga viirastuse südant, kuis tema viirastuslikku pead või kuis võtate tema viirastuslikust kõrist kinni? See on üritus, kuhu tormate ainult unes ja olete rõõmus, et pääsete märgade juustega ning iga liige värisevana. See kuul pole veel valatud, see tera veel taotud, see mees veel sünnitatud; isegi tiivustatud tõesõnad langevad maha nagu tükk tina. Sellises meeleheitlikus võitluses vajate nõiutud ja mürgitatud noolt, mis kastetud nii peenesse valesse, et vaevalt leidubki maa peal. Üritus unenäo tarvis, mu härrad!
„Algasin oma lausumist raske südamega, aga ka nagu teatud tumeda vihaga. Äkki tõusis Jimi hääl karmil toonil, kandudes üle hoovi ja tõreldes kellegi tumma eksija hooletust jõe ääres. Mitte midagi — ütlesin ma arusaadava pominaga — mitte midagi pole selles tundmatus ilmas olemas, mis ihkaks nii väga te-
296
