tes ta paksuks ja raskeks nagu viirukisuitsu. Valged korallitükid ümber tumeda hauakünka paistsid nagu pleekinud pealuud ja ümberringi oli kõik sedavõrt vaikne, et kui seisatasin rahulikult, siis näis, nagu oleks kogu maailmas vaibunud kõik liikumine.
„Valitses suur rahu. otsekui oleks kogu maa ühine haud, ja üürikeseks seisatasin seal, mõeldes peamiselt neist elavaist, kes on maetud inimsoo mälestusest kaugeisse paikadesse, aga kes on ometi sunnitud jagama teiste traagilist või veidrat viletsust. Ka nende õilsat võitlust — kes-teab. Inimese süda on küllalt suur, et sulgeda endasse kogu maailma. Ta on küllalt vapper, et oma koormat kanda; kuid kus on see julgus, mis söandaks ta endast kõrvale heita?
„Arvan, ma langesin sentimentaalsesse meeleollu; tean ainult, ma seisin seal küllalt kaua, et saada vallatud üksildusetundest ja seda nii täielikult, et kõik, mis ma viimati näinud ja kuulnud, isegi inimese keel, tundus olevat kaotanud oma olemasolu, elades üürikeseks veel ainult minu mälestuses, nagu oleksin mina viimne võsu inimsoost. See oli imelik ja nukker ettekujutus, mis tekkinud pooleldi teadlikult, nagu kõik meie ettekujutused, mis ma arvan olevat ainult kauge, kättesaamatu, uduselt aimatava tõe nägemusi. See siin oli tõepoolest neid mahajäetud, unustatud ja tundmatuid maanurki; mina olin pilgu tema tumeda pinna alla heitnud; ja ma tundsin, et kui homme lahkun siit jäädavalt, siis lipsab ta oma olemasolust, et elada ainult minu mälestuses, kuni mina isegi kaon unustusse. See tundmus valdas mind praegu. Võib-olla just see tundmus ajabki mind teile seda lugu jutustama, et üle anda nii-öelda tema tõelikku olemasolu, tema reaalsust — tõde, mis avanes mulle ettekujutuse silmapilgul.
„Cornelius katkestas selle tundmuse. Ta kargas kui röövik pikast rohust, mis kasvas nõos. Ma arvan, tema elumaja kõdunes kuski läheduses, kuigi ma pol-
302
