tada; pange tähele seda harilikku käekirja. Pealkirjaks on: „Kindlus Patusan“. Mina arvan, tema teostas oma kavatsuse, muuta oma maja kindlustatud paigaks. See oli suurepärane plaan: sügav kraav, mullavall postaiaga ja nurkadel kahurid kindluse külgede puhastamiseks nõutaval korral. Doramin oli nõus kahureid andma; ja nõnda oleks igamees tema parteist teadnud, kus on olemas kindel paik, millele võib toetuda iga truu poolehoidja äkilise hädaohu silmapilgul. See kõik tõendab tema arukat ettenägevust, tema usku tulevikusse. Keda ta nimetas „minu omad inimesed“ — Sherifi vabastatud vangid —, need pidid moodustama eraldatud linnajao Patusanis ühes oma onnide ja väikeste maalappidega kaitsemüüri ümber. Müüri sees tahtis tema ise olla võitmatu peremees. Kindlus „Patusan“. Kuupäev puudub, nagu näete. Mis tähendab number või nimi päevade päevale? Võimata on ka teada, kes oli tal mõttes, kui ta haaras sule pihku: Stein — mina — maailm — või oli see ainult eesmärgita, ehmunud hüüe üksiku mehe suust, kes seisab silm silma vastas oma saatusega. „Hirmus asi on sündinud,“ kirjutas ta enne seda, kui viskas sule esimeseks korraks käest; pange tähele nende sõnade all seisvat tindilaiku, mis sarnaneb nooleotsaga. Natukese aja pärast on ta uuesti katsunud kirjutada, kritseldades raskelt nagu tinakäega teise rea: „Ma pean nüüd kohe…“ Sulg on seal kohal tinti pritsinud ja seks korraks on ta kirjutamise jätnud. See on kõik; tema märkas laia kuristikku, mida ei suuda võita ei silm ega hääl. Mina suudan seda mõista. Teda masendas seletamatu; teda masendas tema enda isik — selle saatuse anne, mille peremeheks ta püüdis kõigest hingest saada.
„Ma saatsin teile ka ühe vana kirja — väga vana kirja. See leiti hoolikalt alalhoituna tema kirjamapis. See on tema isalt ja nagu te näete, on see saadud mõni päev enne seda, kui ta asus Patna’le. Seega
318
