nägu, võis kuulda minu häält, tunda minu valu! Kui istusin ta jalge ees, palg vastu tema põlve ja tema käsi minu pea peal, oli julmuse vanne ja hullumeelsus alati tema sees, oodates oma päeva. See päev tuli!… ja ennekui loojenes päike, ei võinud ta enam mind näha — tema oli juba tehtud pimedaks ja kurdiks ning halastamatuks, nagu olete teie kõik. Tema ei saa minult ainustki pisarat. Ei kunagi, ei kunagi! Ei ainustki! Ma ei taha! Ta läks minu juurest, nagu oleksin ma halvem kui surm. Tema põgenes, nagu kihutaks teda mõni neetud asi, mida ta näinud või kuulnud unes.“
„Tema tardunud silmad näisid otsivat mehekuju, mille unevõim kiskunud tema käte vahelt. Ta ei teinud minu tummast kummardusest väljagi. Olin rõõmus, et pääsesin minema.
„Ma nägin teda veelkord samal õhtupoolikul. Tema juurest lahkudes läksin Steini otsima, keda ei leidnud majast; ja ma sammusin välja aeda, saatjaks kurvad mõtted — sammusin sinna kuulsasse Steini aeda, kust võite leida kõik troopika madalmaa-taimed. Ma järgnesin kanaliseeritud jõe voolule ja istusin tükiks ajaks varjulisele pingile ilutiigi kaldal, kus mõned lõigatud tiibadega vesilinnud mürarikkalt solistasid ja veepõhjas käisid. Kasuaarinapuude oksad hõljusid minu selja taga kergelt ja lakkamatult, tuletades mulle meelde mändide kohisemist kodumaal.
„See leinav ja püsimatu kõla oli kohaseks saateks minu mõtiskelule. Tüdruk ütles, Jim aetud tema juurest mingi unenäoga, millele polnud midagi vastata, sest sellisele kuriteole ei leidunud andestust. Ja ometi, eks ole kogu inimsugu see, kes tormab pimesi oma tumedal teerajal liialdatud julmuses ja ka liialdatud harduses, kihutajaks unistus oma suurusest ja vägevusest. Ja lõpuks, mis on see tõe tagaajaminegi?
„Kui tõusin, et tuppa tagasi minna, silmasin Steini kollakaspruuni kuube läbi lehestiku ja varsti sattusin teekäärul temaga kokku, sest ta kõndis ühes tüdrukuga.
326
