Brown mulle ütles vihas vääneldes, kui ta tuletas meelde oma tolleaegset abitust. Nende silm seletas ainult mõne jardi peale omaette ja mitte mingi äraandmine ei võinud nende seisukorda veel halvemaks teha, kui ta oli. Pikkamisi tõusis Cornelius oma igapäevses rõivastises — näruses, räpases särgis ja pükstes, paljajalu, murdunud äärtega troopikakiiver peas — ebamääraselt nähtavale, hiilides kaitsevalli juurde, kus jäi seisatuma ja kuulatama ning piiluma. „Tulge siia! Hädaohtu ei ole!“ karjus Brown, kuna tema mehed jõllitasid vahtida. Kõik nende lootused pääsemiseks koondusid äkki sellesse närusesse, alatusse tulijasse, kes ronis sügavas vaikuses kohmakalt üle lamava puutüve ja vahtis kibedal, kahkleval näol habetunud, hirmunud ja unetut röövlisalka.
„Pool tundi usalduslikku vestlust Corneliusega avas Brownile Patusani koduste asjade olukorra. See andis talle kohe uue elujõu. Tal oli võimalusi, väga suuri võimalusi, aga ennekui rääkida Corneliuse ettepanekuist, nõudis Brown, et usalduse märgiks saadetaks üles toitu. Cornelius läks ära, ronides kohmetult radža palee poole alla, ja natukese aja pärast tulid mõned Tunku Allangi mehed üles ja tõid pisukese tagavara riisi, piprakaunu ja kuivatatud kala. See oli arvamatult parem kui mitte midagi. Hiljem tuli Cornelius Kassimi seltsis, kes toimis juba heatujulises usalduses, jalas sandalid, keha ümber peast kuni kandadeni tumesinine lõuend. Tema ja Brown andsid teineteisele tähendusrikkalt kätt ja need kolm eraldusid nõupidamiseks. Browni mehed, kes võitsid oma julguse tagasi, patsutasid üksteist seljale ja vahetasid oma kapteniga mõistu pilke, kuna nad ise valmistusid toitu keetma.
„Kassim ei võinud Doramini ja tema buugiseid põrmugi kannatada, kuid asjade uut seisukorda vihkas ta veel enam. Temal tekkis mõte, et need valged ühes radža poolehoidjatega võiksid buugiseid enne
