Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/386

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

päevil ei võinud ta näha nii harukordse edu ahvatlevaid kujusid. Sest väga hästi võib olla, et oma viimse uhke ja kõikumatu pilgu hetkel tema silmas selle ihaldatud juhuse viirastust, mis tuli idamaise mõrsjana looritult tema kõrvale.

„Aga meie võime teda näha kui tundmatut kuulsuse võitjat, kes kisub iseenda kadestava armastuse kätest liialdatud egoismi viipel ja kutsel. Tema lahkub elavast naisest, et pühitseda oma halastamatuid pulmi mingi varjutaolise aumõiste ideaaliga. On ta nüüd rahuldatud — täiesti? küsin ma. Seda peaksime teadma. Tema on üks meist — ja kas ei olnud mina see, kes tõusis millalgi väljakutsutud vaimuna üles, et vastutada tema iseloomu kindluse eest? Olin ma lõpuks nii väga eksituses? Nüüd ei ole teda enam; kuid on päevi, kus tunnen tema olemasolu tõelikkust määratu ja masendava jõuga, ja ometi, ausõna, leidub hetki, kus ta kaob minu silmist kehatu vaimuna, mis eksib maiste kirgede keskel ja on truult valmis alluma oma varjudeilma nõudele.

„Kes teab? Tema on läinud, äramõistmatu oma südames, ja vaene tüdruk jätkab mingit hääletut, oimetut elu Steini majas. Stein on viimasel ajal ruttu vananenud. Tema tunneb seda ka ise ja ütleb sagedasti, et „valmistub kõike seda maha jätma; valmistub maha jätma…“ kuna ta ise viipab nukralt käega oma liblikate poole.“

September 1899 — juuli 1900.

386