— võisin ma seest näha, kuis ta oma mõlemad küünarnukid toetas rõdu käsipuile, pöörates selja kitsa rahvavoolu poole, mis igritses mööda mõneastmelist treppi alla. Kostis häältekõmin ja jalgade kobin.
„Järgmiseks asjaks, arvan, oli süüdistus vägivallas ja teoga haavamises, mis sihitud ühe laenuandja vastu, ja kaebealune, keegi pika valge habemega auväärt külaelanik, istus otseteed ukse taga matil ühes oma poegade, tütarde, väimeeste, miniate ja, peab arvama, poolte elanikkudega kogu külast, kes lobisesid või seisid muidu tema ümber. Keegi sale, tumedanahaline naine, osa musta selga ja teine must õlg paljas ning peenike kuldrõngas ninas, hakkas äkki heleda ja riiaka häälega rääkima. Minu kaaslane vaatas loomusunniliselt sinnapoole. Sel silmapilgul jõudsime uksest välja ja läksime Jimi laiast seljast mööda.
„Kas ehk need külaelanikud olid tolle kollase koera kaasa toonud, seda ma ei tea. Igatahes aga oli koer seal ja sõelus inimeste jalgade vahel edasi-tagasi — tummalt ja hiilivalt, nagu pärismaalaste koertel viisiks, ning minu kaaslane komistas tema otsa. Koer pistis häält tegemata minema, mees ütles pisut valjemal häälel naerdes: „Vaata nüüd seda viletsat koera,“ ja peale seda viis sissetungiv rahvavool meid kohe lahku. Mina tõmbusin silmapilguks vastu müüri tagasi, kuna võõras katsus trepist alla pääseda ja kadus. Nägin, kuis Jim ruttu ümber pöördus. Ta astus mulle sammu vastu ja sulges mul tee. Me olime üksinda; ta vahtis mulle kangekaelse kindlusega otsa. Märkasin, et mulle tungiti nii-öelda kallale, nagu oleksime kuski metsas. Rõdu oli siis tühi, müra ja liikumine kohturuumis oli lõppenud: suur vaikus valdas hoone, milles kuski kaugel kellegi hommikumaalase hääl hakkas armetult vinguma. Koer, kes juba pidi uksest sisse lipsama, istus äkki maha oma kirpe näksima.
„Kas rääkisite minuga?“ küsis Jim üsna vaikselt, kummardudes mitte niipalju minu poole kui minu vastu,
76
