Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/100

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 98 —

Nõnda sai ta paaris kõrtsis, kus rohkeste mängiti ja kuhu ta päewal piima wiis, õhtuti ja pühapäiwiti sagedaseks külaliseks. Ja et ta kade ei olnud, siis soowitas ta uut sissetulekuhallikat ka sõbra Nielsenile. See ei tõrkunud kaua wastu. Küll ei tundnud ta mängu kohta suuremat kirge, aga Holgeri sagenewad wõidud meelitasiwad ometi, ja mis peaasi: restauratsionis oli lõbus olla, iseäranis Hannibal Laurseni juures.

See oli üks neist Köbenhavni alewitrahteritest, mis suwel aiaga ja läbi aasta muusikaga ka õrna sugu ligi meelitawad. Laurseni aias kaswas küll ainult kolm kidurat puukest, ta polnud midagi muud kui toasuurune tükk kruusatud õue, mis raudseid joogilaudu täis tuubitud; aga puukesed oliwad haljad, nende wahelt wõis taewast näha, ja sellest on suurlinna müürielanikkudele küllalt. Sellewastu käis Hannibali papa muusik paljude wõistlejate omadest kaugelt üle. Mitte tawalik wiiuliwingutaja healest ära raiutud klaweri kõrwal, mitte susisew ja kähisew grammofon, paukuw ja pragisew orkestrion wõi mõni muu automatline mürakapp, — ei, waid muusikakoor, elaw orkester, ja terwelt wiis meest tugew! Wäljamaalased pealegi — täiswerd preislased. Ja et daanlane, nagu wist iga muugi mitte-preislane, endale preislast ikka ainult soldatimundris ette oskab kujutada, siis oli Hannibal Laurseni muusik ka ilusti preisiliselt mundris: kõik wiis kunstnikku ilutsesiwad tulipunases, sest trahteri aiawärawa ja aknate peale ülespandud kuulutuselehtede, papa Hannibali ausõna ja helinikkude enese tunnistuse järele oliwad nad endised Preisi punased husarid, mida nad kahtlewatele ka oma werewate mütside seest walmis oliwad näitama: polgu nimemärgid seisiwad suure musta trükiga woodrite peal ülewal. Daani publikumi patriotlise waenu pärast wõisiwad nad mureta olla. Kes daanlasele muusikat teeb, pealegi nii mürisewat, et wiiemehelist orkestrit wiiekümneliseks wõiks pidada, see on tema sõber, sellega jagab ta oma südame, oma toddy ja oma porteri. Pealegi oli suur osa isa Laurseni külalistest töölised, kellel tuttawaste isamaad ja seega isamaalist waenu ei ole.

See „kuninglik-Preisi ihuhusaripolgu muusikakoor“ asus suwel ja talwel restauratsioni keskmises ruumis, neljanurgelisel, kaunis kõrgel lawal, kust helinikkude leegitsewad kuued