Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/108

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 106 —

tema pärast kannatan! Tema nuttu tahan ma näha, tema ohkimist kuulda, ainult tema walu warjus wõin ma kauemine temaga koos elada! Ta peab oma süüde suurust tundma, nende tagajärgesid maitsma õppima!

Selle sofistlise moralitarkusega soomustatud, arwas Jens enesel õiguse olewat, emale nüüd ka otsekohesel, hoolimata sõnal oma wihkawat põlastust näkku paisata. Ema polnud teda ta kahtlastes meelelahutustes, nii suurt muret kui need talle ka tegema hakkasiwad, sügise jooksul kordagi etteheidetega tülitanud. Ennem kandis ta hõlma all midagi pandimajasse, kui et ta pojalt wõlgu jäetud kostiraha taga oleks nõudnud ja teda ta raiskamise pärast wastutusele wõtnud. Ta tahtis teda ju emaliku headusega enda poole tõmmata, osalt hoidis teda ka trööstiw lootus tagasi, et tema senine pailaps, kelle hukkamineku sisse ta uskuda ei suutnud, ise warsti meelemõistusele tagasi pöörab, kui ta sarwed esimeses noorusetuhinas ära on jooksnud. Kui aga lugu nädal-nädalalt kaugele talwe sisse edasi kestis, kui puudus ikka ahnemalt majasse asus ja nooremehe õrnawõitu terwiski läbiprassitud õhtute ja ööde mõjul kannatama hakkas — Jens köhis kestwalt ja oli korratuma kõhuga hädas — siis ei jaksanud Jensine Nielsen ennast manitsewast waheleastumisest kauemine tagasi hoida.

„Pojuke, sa ei taha enam ainust laupäewa-õhtutki kodus seista,“ ütles ta temale kord, kui Jens kella kolme eel öösel, nokastanud nagu kunagi, nohisewa waikimisega uksest sisse oli astunud.

„Mis ma siin kodus teen!“

„No, mis teised lapsed kodus teewad!“

„Neil on wanemad.“

„Sul ju ka ema —“

„Ja, aga missugune! Just selle ema pärast ei taha ma kodus seista. Ma ei wõi tema nägu, tema paljast warju näha!“

„Jens!“

Aga see hüüe läbipistetud südamest, see toon täis hirmunud armupalumist ei peatanud kättemaksjat juurde lisamast:

,Ja misüle sa õieti pahandad? Ma teen ju ainult