— 107 —
järele, mis ema eluaja eel on teinud! Ega käbi kännust kaugele kuku.“
Neiu Nielsen ei lausunud enam musta ega walget.
Jens, kes warsti rasket õlleund magas, ei teadnud, kuda haawatu öö mööda saatis.
Aga hommikul märkas ta, et ema näost wäga kõhnaks oli läinud. Ta põsed oliwad lihast ja werest nagu kuiwaks imetud. Ning silmad waatasiwad suurelt nagu kauasel põdejal.
Ja — kas ta seda siis ammugi ei teadnud? küsis Jens eneselt.
Kümnes peatükk.
Wete lagunemise ajal, mil surmakrampides rabelew talwe Daani õhu nii kalki hingetossu täis ähib, et waesed köbenhavnlased oma willase aluspesu sees enam lõdisewad, kui jaanuaris mõnegraadilise külmaga, leidis Jens Nielsen sõbra Holgeri ühel pühapäewal Laurseni muusikasaalis joogilauast, aga mitte biljarditoas istumast. See oli imekspandaw, leidis aga rutulise seletuse, sest kui Jens teretades ta juurde astus, tõusis Holger Rasmussen üles ja ütles wormilikult:
,Minu sõber Jens Nielsen — minu pruut Dagmar Spreckelsen!“
Mispeale wäike walgehambuline sõstrasilm ta kõrwal käekese lipsti Jensi kohmetanud pihku ulatas ja temale enda pahemal küljel aset hakkas tegema.
„Aga minewal pühapäewal ei olnud sul weel pruuti,“ tähendas Nielsen, kui ta istme wastu wõtnud, häbeliku kitsikusega wõideldes, mis talle kerge puna palge ajas.
„Aga nüüd on,“ wastas Holger uhkelt.
„Ja missugune weel!“ lisas pruut juurde.
Nad waatasiwad seejuures üksteise otsa ja puhkesi-
