Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/115

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 113 —

Aga kas tead, ma wõin muist raha sulle laenata, siis wõime mõlemad järelmaksu peale rattad wõtta.“

Nielsen hakkas oma suure punasekirju taskurätiku sisse nina nuuskama, et neile mitte oma liigutust näidata, sügawat, ärewat liigutust, mis tal märjad kaed silmade ette tõmmas.

„Eks näe, on ju weel aega,“ ütles ta tüki aja pärast. „Aga mis ma sinult paluda tahtsin, Holger: Kui sa kuuled, et Ruprecht & Adamseni juurde töölisi hakatakse wõtma, siis ütle mulle ka. Ma tahaksin edaspidigi sinu ametiwennaks jääda. Susi söögu piima — see ometigi kauaks kõhtu ei täida!“

„Braawo, Jens, jääme ametiwendadeks!“

Teenija oli tassid ja klaasid Holgeri käsul uueste täitnud; wiimased kõlisesiwad rõemsalt kokku, ja Dagmari preili nina tegi paar imeilusat ja ülilõbusat wändakut. Noor armupaar sattus nüüd, osalt Nielseni jutuahtruse tõttu, isekeskes kudistama, mis aga enam senisel nalja sisse kastetud kujul ei sündinud, waid sel tõekal, sõbralik-ühistundlisel toonil, millel, kui mõlemad weel wäga noored ja nende tutwus lühike, pealtnägija meelest ikka nii weider-naljakas abieluline maik ja lõhn juures on. Ninad koos, pilgud koos, käed koos, ja arupidamisel midagi wäga tõsist ja tähtsat: üürihind, köögikapp, lapsewanker wõi midagi muud sellesarnast. —

Jens Nielsenile oli õnneks, et nad ta pisut rahule jätsiwad, ja weel suuremaks õnneks oli talle, kui warsti biljarditoast paar Holgeri mängusõpra ilmusiwad, mõlemate wastas istet wõtsiwad ja nendega suurt wadinat alustasiwad. Jens markeeris oma osawõtmist endise stereotüüplise naeratamisega, ta ise wiibis neist ja nende jutust aga kaugel eemal.

Ta istus jumalaüksinda kuskil ääretumal lagendikul, põhjatumalt sinawa taewa all, ja nägemata lõo lõõris wirwendawa sina sees, ja Jensi süda tahtis lõhkeda janunewa igatsuse ja leinawa mahajäetuse käes.

Mitte uus ei olnud talle see tunne, ainult kangem, muljuwam kui kunagi enne. Kui ta küpsemas lapseeas linnast wälja oli jooksnud, mitte mere poole, mida ta ennem kartis kui armastas, waid lääne poole, haljendawatele aasadele ja nurmedele sülle, sellele meretasasele madalikule, mille