Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/119

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 117 —

tawa süütausega waatawad silmad keset walget, jumekat palgelist priskust. Tütarlapse ihukatted ilmutasiwad kehwust, nähtus, mis Nielsenile ebateadlist rõemu tegi.

Nad istusiwad teineteise kõrwal pingis, Jens oli hiljem tulnud. Neiu wahtis esiotsa mõttes ja pead liigutamata altari poole; suur pühalik rahu, mis teda näis täitwat, laskis ta wanemana paista kui ta oli. Siis, nagu torgiks teda naabri tunnistaw pilk, lõi ta korraks silmad tema peale, selle laia julgusega, mis argadele wahel nagu kogemata omaks saab. See waade, mis õiguse pärast mitte midagi ei öelnud, mõjus Jensi kohta nii elustawalt, et tal silmapilguks himu peale tuli, oma leitud paleusega wäikest paigakohast sõnelemist alustada, sest õpetaja oli altari eest ära astunud ja orel helises tasasel unenewal eelmängul. Korraga märkas Nielsen, et ta ilma lauluraamatuta kirikusse tulnud, põnewusega jäi ta ootama, kas piigakene oma raamatut temaga jagab. Õige! Orel algas jutluse-eelset korali, neiu nihkus naabrile ligemale ja hoidis raamatu kristlikult pooleks. Kestis natuke aega, enne kui Jens ärewa sisemise kõdi pärast laulmise joonde sai. „Ma tänan!“ sosistas ta pärast korali lõppu nii raske rõhuga, et neiukese suunupu ümber kerge liikumine nähtawaks sai.

See suur rahu, mis tütarlapse olemist täitis ja ta täidlase, munaja näo üle wiludust laotas, katkes äkki, kui waimulik mees kantslisse ilmus — keegi teine kui see, kes liturgiat toimetanud. Neiu näosse tekkis ühes wärwjama kumaga teataw isukas maldamatus, ta pikad, kõwerotslised ripsmed tegiwad elawaid tuksatusi, ja silmad nende all wõitsiwad sügawama, ablama läike. Kõik see läige, pingule tõmmatud tähelpanemisega ühendatud, koondus õpetaja näo peale, näis tema pea sisse pugeda püüdwat. Oleks jutlustaja noorem mees olnud, Jens oleks kadedale kahtlusele maad andnud, aga ta oli hallpea, kui ka üsna sümpathiline hallpea; nägu, mis laia, lumiwalge, wolditud kaelawõru[1] peal elawal kõnewoolul ringi liikus, oli nagu mõne wana apostlimaali seest wälja lõigatud. Aga mitte üksnes wõera neiu himupõnew jutluse-kuulamine ei äratanud Nielseni huwitust,

  1. Daani pastorid ei kanna nn. pehwisid, waid kirjeldatud wõrukujulist pitsikraed.