— 144 —
seta isanda käest, ja küll ühelegi wargale pole ta saak nii magus maitsenud. Ta istus tema sängi ääres, hoidis tema põlewaid käsa pihus, najatas oma põse tema õõguwa näo wastu ja laskis ebaloomulise ihke enesest läbi nõrguda: Oh, et see haigus iialgi ei paraneks! Et see wargaõnn kunagi ei lõpeks! Ainult surra ei tohiks ta mitte, see wali, aga kallis peremees, — ainult seda mitte!
Ja ta ei surnud, aga terwenes paraku ning kiskus saagi warga käest ära. Ta tõukas ümardaja ümardaja-põlwesse, ümardaja-hirmusse tagasi. Ja kõik hakkas jälle otsast peale, ja Jensine Nielseni kõdunewas ihus windus ööseti ebamäärane igatsus suure lõpetawa äralagunemise järele. Ikka suigutawamaks, udusulisemaks pehmenes pimedus tema ümber ja ikka rahutõotawama lämmatamisega rõhusiwad tinakoormad ta wäsinud rinda. — —
Aga ime seisis juba ukse taga.
Natukene aega weel, ja ta astus sisse.
Wiimased kuud oli noor Nielsen waikse mehena ära elanud. Kõik näis temas kustunud, külma tuhani mahapõlenud olewat. Tema walgest, wereta näost paistis pidemeta lõtwus, tema härmatanud silmadest hall osawõtmatus, ta kitsaste, kokkupigistatud huulte ümber uinus tuim, liisunud läilus. Tema armsamaks asupaigaks sai säng. Pühapäewased lõbusõidud, õhtused jalutused, kõik liikumine wäljas inimeste seas näis talle tüütawaks, tagasitõrjuwaks, mõttetaks saanud olewat. Kui ta pärast õhtusööki tummalt, käsipõsekil, silmakirjaks mõni pildileht ees, oma wäikese eralaua taga paar tundi oli istunud, puges ta juba kella üheksa paiku hiljukesi woodisse, peitis näo padja ja waiba wahele ning maitses rahustawat, suigutawat teadwust, kõigest lahus olla, mis tema meelte peale wõis mõjuda. Ema kuulis weel kaua tema kõrbew-kuiwa, korraldawat köhatamist teki alt, seda nii tuttawat köhatamist, ja niisama kaua luusis Rasmus Jens Hanseni otsiw wari toakeses ringi.
Aga noor Nielsen oli nende killast, kelle hing kuigi kaua tühi, kelle waim kuigi kaua tegewuseta ei püsi seista. Ja ta oli nende killast, kelle hing ja waim kunagi leigelt ei liigu, lodewalt ei tööta. Mida Jens sisemiselt käsitas, seda käsitas ta intensiteediga. Tema sügawale religiositeedile oli joowatsew armastus järgnenud, sellele armastusele järgnes
