Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/153

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 151 —

keelsust, millega ta kõlwatusi neab, mida ta ise sünnitab. Sest mis sina ekslikku oled teinud, ema, seda oled sa sundusliselt teinud, seda oled sa teinud ühe ühiskonna liikmena, millel kõlblist jõudu ega tahtmist ei ole oma liikmete töötawat enamust nälja eest kaitsta, weel wähem hoolt kanda, et naine ja mees selles enamuses looduse poolt määratud ajaks ja otstarbeks sugulisesse ühendusesse wõiksiwad heita, nagu nende püha õigus on. Et sina seda õigust tarwitasid, ema, ja et sa oma last mitte ära ei kägistanud, waid ta oma äramüüdud ihu hinna eest üles kaswatasid ühiskonnale tululiseks tööjõuks, selles ei suuda ma enam süüd näha, waid minu pea ja pea käsul ka minu süda tunnistawad sinu puhtaks. Minu enda kõrwal, kes ma sugulise puhtuse wastu osalt üleannetuses olen patustanud, oled sina, ema, suur süüta kannataja.“ — —



Kolmasteistkümnes peatükk.

Lagunemine.

See hommik jättis Jensine Nielseni silma- ja suunurkadesse õilmitsewa naeratamise maha, mis sealt enam kaduda ei tahtnud. Ja kui see wahel pisut ununes, siis tarwitses eidekese pilk ainult teatud päewapilti riiwata, ja naeratus oli jälle priskelt oma paigal. Ühtlasi tundis neiu Nielsen midagi oma soontesse ja luudesse woolanud olewat, mis tema liigetele töös ja talituses haruldast kergust laenas. Tema pudenew isik näis hingeliselt ja ihuliselt suure lonksu nõidlist eluwett joonud olewat.

Esimesel päewal oli tema õnnetunne nii üleküllaline, et ta kõrtki rahalist tööd ei läbenud teha. Ta oli lapseks saanud, kes terwe ennelõuna oma kingitustega mängides mööda saatis. Mitu ja mitu korda wõttis ta pildi seina pealt, et teda uues kohas ja uuel walgustusel waadelda, akna all ja köögis, oma põlwe pealt ja etasherilt. Ning uue põlle pani ta enesele ühtelugu ette ja wõttis eest ära, ilma temale ka mujal kestwalt meeldiwat paika leidmata. Kolmas kingitus oli midagi söödawat, kuid mitte toorelt söödawat: kilogramm saagot. Aga et see poja, jälleleitud poja kingitus oli, siis ei jätnud Jensine teda silmade kõrwal ka suuga sedamaid põhjalikult maitsemata. Jumal teab, kudas ta lõu-