Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/155

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 153 —

tel, mil ta poja õpilane oli, tundis ta tõsist kahju tema suurest waewanägemisest ühe inimese kallal, kellele kõigest õpetatud tarkusest waewalt wiies osa pisut helkjamal selgusel pähe jäi: „Sa ära raiska minusuguse töbitädi kallal oma õhtut, pai pojake, waid püüa parem puhkamisega oma keha kosutada, palus ta enam kui ühel õhtul, ja et Jens, kes enesest suurt ei hoolinud, õpetunni waremini lõpetaks, tarwitas eit kelmust, ennast enneaegu uniseks teha ja oma suurte haigutustega teda raamatu kallalt ära peletada. Otse tülitawaks ja tüütawaks sai ta pojale oma weidralt liialdatud hoolitsemisega tema ihulise tulu eest: iga wähegi parema suutäie hoidis ta temale, ise kas wõi tühja kõhtu kannatades, ning söögilauas oleks ta wist heameelega ise temale suhutoppijaks hakanud, nii wäsimatalt sundis ta teda taga — meelitades ja tihti ärdaste paludes. Siis tuli talwe ja tõi Jensile uue emaliku armupainawuse. Nüüd algas kalli poja kaitsmine, see on kinnimähkimine külma eest. See sündis kõiksugu erakorraliste hilpudega, willastest aluspükstest ja kamsikutest peale kuni soojade sallikeste, käerummikute ja kõrwakateteni. Nende pealetuupimistega oli eit nii alaliselt ja nii wisalt tegew, et Jensile sagedaste meeleheitmine waraks jäi, seda enam, et ta nägema pidi, kuda ema iseenese ihukatteliselt, niihästi soojuse kui nägususe mõttes, hoopis hooletusesse jättis.

Seal sündis ühel sügisesel õhtul midagi, mis selle emaõrnuse piirita hirmu näol wiimasele tipule õhutas.

Kui nad jälle kord ühemeeleliselt wäikese „õpelaua“ ääres istusiwad ja poeg emale parteilehest ette luges, tuli Jensile äkki kõwem köhahoog peale. Ta kahwatas ära ja wajutas käe suu peale, kuid sõrmede wahelt purtskas weri wälja ja sadas punase wihmana „Sozial-Demokrateni“ weergudele ja lambi piimawalge kupli peale.

See ei olnud pärast teatud sündmust Söndemarkeni puiestikus mitte järgmine kord, et noore Nielseni rind werd wälja heitis, waid wabrikus töö juures oli seda paar korda kergel määral juba enne juhtunud, ilma et Jens sellest kodus emale oleks kõnelenud, kelle liialdawat muremeelt ta erutada ei tahtnud. Aga ta oli ka arsti juurde minemata jätnud, igakord leidis ta, et haigusline nähtus sedamaid möödaminew kui ka täieste ilma walusaateta oli, kuna teda