— 22 —
küsiwat, mispeale ema tasase healega igakord „ja“ kostis. Ja kui ta eestoas tule põlema pannud, tuli ta tahatuppa last waigistama.
Aga ta ei wõtnud Jensikest sülle, waid kumardas ainult tema peale maha, silitas ta pead ja sosistas suuga, millest wastik lõhn Jensile ninasse lehkas: „Wait, Jensike! Jensike ei tohi nutta — külaline ei salli nuttu! Kui Jensike pai on ja kohe jälle magama jääb, siis mamma annab midagi!“
Ja andiski — õuna, sokoladi, kompwekki.
Wahel laskis Jens ennast pista ja waikis, wahel ka mitte. Siis nuttis wõi wirises ta, lühikesi wahesid pidades, edasi, nii et ema teda kaks, kolm korda manitsemas ja meelitamas pidi käima. Ta wirises jonni, tigeda, sapise jonni pärast, ja see jonn kees kadedusest üles, mis tema wäikeses südames wõera mehe wastu kääris. Sest ema, wäikese Jensi magus ema oli nüüd selle mehe päralt. — Jens teadis seda, ta oli seda mälestamata kordasid enne näinud.
Ta teadis, et nad esiotsa natuke aega pisukeses eeskambris sohwa peal istuwad — naerawad, lobisewad, musutawad; et wõeras mees ema pigistab, kõdistab, mudib; et ta ema rindasid ja põlwesid paljastab ja et ema ikka naerab — kudrutades naerab, naerab, nagu tuwid räästa all naerawad. Jens teadis seda, sest ta oli neid wahel ukse wahelt waadanud. Ja siis tulewad nad tahatuppa — ema lambiga eel, rinnaesine lahti, juuksed ära sasitud; wõeras mees tema järel, kiirgawate silmadega, weider naeratamine punetawal näol. Ja nad wõtawad riided seljast ja heidawad ema sängi.
Kui Jens seda märkawas eas esimesi kordasid nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle wõeras, kopsatas talle wastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle wõera mehe poolt midagi paha ei ähwardanud. Jens wahtis ainult — wahtis oma woodikese wõrepulkade wahelt laia lapseliku uudishimuga, päriwa imestusega, pilguga, mis näis küsiwat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad
