Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/38

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 36 —

nägu jäi nii kinniseks, ta waade nii warjatuks, et Jens tema mõtteid mujal arwas wiibiwat, mispärast ta oma wiimast lauset iseäralise trotsiwa wõidurõemuga kinnitas:

„Oled jah! Oled jah!“

Jensine Nielsen wõttis poisikese tõrkuwa käe pihku, wiis ta lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske enda põse wastu wajutades küsis Jensine hellalt, meelitawalt, peaaegu paluwalt:

„Kes sulle nõnda ütles?“

„Ma ei tea.“

„Kudas, Jens — sa ei tea!“

„Ma ei mäleta.“

„Tuleta meelde, Jens!“

„Ma ei ütle!“

„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?“

„Ei ütle!“

Ema waikis. Tema wõerastus ei olnud mitte wäga suur, sest wahetewahel ilmsikstulew trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttaw.

„Aga kui ma sulle witsu annan?“

„Ei ütle siiski.“

Jensine laskis ta põlwe pealt maha. Kauemine ei püüdnud ka tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõudwat. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, wõttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tahatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta wagusi istuma. Pikk waikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja köhatamist paar korda.

Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustusi näpuotsaga järele, kimbutas ühte prussakat seina peal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tahatuppa. Käsa kergeste ema põlwede peale pannes küsis ta:

„Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?“

„Kes see ometi peaks oleks, et ta tema eest nii wäga kardab?“ mõtles Nielseni neid, ja wastas wähese arupidamise järele:

„Ei ma teeks talle midagi.“