— 53 —
wälja oli minemas, tõusis äkki suur naerusumin. Ümber waadates nägi ta oma kannul käte peal sirgelt kõndiwat inimesekest.
See oli muidugi Holger Rasmussen. Nähtawaste püüdis ta wõllaroog oma auuwäärt kaswataja printslikku kõnnakut pilgata. Wiha pärast punane, kahmas herra Boye tema järele. Aga lähedal seisis aiapoolne aken lahti, tume kera lendas sealt wälja, ja herra Parmo Boye tõmbas käe tühjalt tagasi.
Wiies peatükk.
Mida suuremaks laps kaswas, seda ettevaatlikum ja peitlikum püüdis neiu Nielsen oma kõrwalise teenistusega olla, iseäranis sest ajast peale, kui Jens koolis hakkas käima. Tema esimene samm selles sihis oli, et ta mõlemad woodid ruumiliselt ära lahutas. Ballerupi majas oli nende tagumine kambrike pisem; see jäi ööseks üksnes Jensile. Oma sängi paigutas ema suuremasse tuppa, wana koitanud sohwa asemele, millele ta wälise ukse kõrwale nurka kitsiku koha leidis. Ühtlasi harjutas ta Jensi kinnise waheukse taga magama. Kuna ta temast ikka hiljemine ülesse jäi oma koduseid talitusi toimetama wõi rahalist kasutööd tegema, wõis ta wäljas käia ja wagusa külalise kaasagi tuua, ilma et see magawale lapsele teatawaks sai. Jensine hakkaski ainult wagusaid ja kaineid wõeraid koju tooma, muidu tuli ta parem üksinda tagasi ja keeras lambiwalgusel weel mõne tosina sigarid, kui tal mitte korda ei läinud meesterahwast leida, kellel oma poolt korter oli pakkuda. Sel puhul püüdis ta hommikul wõimalikult enne Jensi ärkamist koju jõuda.
Siis korraga, umbes aasta peale poja koolipanemist, läks Jensine Nielsenil õnneks oma elu natuke terwendada ja kergendada.
Ühel pühapäewal — wist küll esimest korda päise päewa ajal — tuli Jensi emale üks meesterahwas külaliseks. Jensile oli ta täieste wõeras, aga ema wõttis teda wastu nagu head tuttawat ja — nõnda näitas wähemalt Jensile — nagu tuttawat, kellega ta alles eila wõi mõne tunni eest koos olnud.
