— 86 —
kus wabalt ja julgelt teiste inimeste seas, ta ajas juttu, ta naeris, ta heitis nalja. Säärased nähtused oliwad igakord noapisted Jensi südamesse, mürginoolid tema waewlewasse hingesse. Sest neist nähtustest selgus, et Jensine Nielsen häbi ei tundnud oma minewiku pärast, et tal enesele midagi ette heita ei olnud, et ta millegist kaugemal ei seisnud kui oma senise elu õiglasest hukkamõistmisest ja kahetsemisest. Minu ema on jultunud inimene, järjeldas Jens endale, ja see teadwus täis wihkawat põlastust määras talle ta waenliku oleku ema wastu, määras talle tooni, milles ka temale wastas, määras talle pilgu, millega ta tema otsa waatas, määras iga kehaliigutuse, millega ta tema kõrwal tööd tegi. Jens ei kildnenud nende hulka, kelle tundmused wähesel puudutusel suu kaudu wälja woolawad, kelle liiaste täidetud põu enesele ajuti wägise õhku muretseb — Jens sõi enda sisse, mida ta tundis, kogus ladusse, rudjus põhja, ilma et ta paisuw rind oleks rebenenud. See aitas ema kergesüdamlist märkamatust muidugi alal hoida: neiu Nielsen ei näinud, mida ta nägi.
Jensi ebaloomulisi tundmusi ema wastu õhutas üks õnnetu asi wõimsalt taga, mis Hans Kaspar Jebbeseni pärandusena neile köögikappi jäänud: wiinapudel. Mitte asjata polnud Jensine Nielsen rohkem kui wiis aastat selle niiske mehe igapäewane joomaseltsiline olnud — tema alkoholiga sõbrunenud sisekond ei wõerdunud wiinast. Oli waene naisterahwas enne Jebbeseni — oma öösistel käikudel, mis teda lõbukõrtsidesse wiisiwad — ainult juhtumisi ja sunnitult wägijookisid tarwitanud, ilma nende järele himu omandamata, siis leidis ta enese nüüd, kus ta Jebbeseni pikast koolist läbi käinud, alkoholi kammitsas olewat — mitte just joodikuna, kes täie pea järele ihaldab, waid joojana, kellel midagi puudub, kui ta ajuti harjunud nerwi-erutust ei saa, kellel ilma selleta õiget söögiisu ega töölõbu ei ole. Et wiin Daanis haruldane odaw on, siis sai neiu Nielsen kulutõkkest kergeste üle, seda kergemini, et ta wana tuttawa ebausu, kui kosutaks alkohol tööinimise ihujõudu, omaks oli teinud, ebausu, millega ta oma nõrkuse ka poja ees, kelle instinktlist joomisewastasust ta tundis, praktiliseks wajaduseks tembeldas. Peale seda, kui Jens koolipoisist töömeheks saanud, tegi ema kord katset, teda enda usu poole pöörata, et söögilauas
