— 90 —
ehawalgel waskselt punas. „Minust mööda wehkides astusid mulle küll konnasilmade peale, kuid tegid, nagu poleks sa mearkassi eluilmas näinud. — Aga — pagana pihta, poiss, mis sul siis on?“
Nuuksudes, kõigest kehast wabisedes rippus Jens Nielsen tema kaelas. Holger asus ta pea ümbert kinni, wajus temaga walge liiwa peale maha, ja ta tõsiseks saanud palg awaldas murelikku kitsikust. Üsna nõuta lõi ta silmad ringi.
Jens aga hakkas kõnelema. Ilma mingi sissejuhatuseta, ilma tema küsimisi ootamata. Wõimsal seestpoolsel hoowamisel, peatamata eruptsionina, kirglise kuumusega, woolas tal rinnast, mida ta aastate kaupa sinna käärima kogunud ning sõbra ja kõigi inimeste eest warjul hoidnud — häwitaw mühang põlewat hingehäda. Ja kui ta kõnelenud oli, wajus ta selle nõtruse ja lõtwuse sisse, nagu kirikus pärast palwejoowastust, ja Holger tundis tema juukseid higist niiskeks minewat.
Sõber Rasmussen ei märganud esiotsa sõnagi lausuda. Ta wahtis kaledalt õõtsuwa sügisese mere poole, mille laenetel kirgliselt karjatawad kajakad lendlesiwad, ja silitas waikseks raugenud pihtija märga pead. Nähtawaste ei suutnud ta ennast küllalt sügawaste tema olukorra sisse mõelda, et tema õnnetuse suurusest õieti aru saada — seks lahknes tema elaw, kergeste wibutaw, naljasooniline temperament sõbra omast liig wäga ära. Seepärast wäristas ta mitu korda pead, ennekui ta wiimaks pool kobades sõna wõttis:
„Ma usun, sa oled oma tubaka sees haigeks jäänud. Kui su jutt wähe segasem oleks, ma arwaksin, et su arukene rikkes on, aga nüüd — Jumala eest, sa põed tubakawingu! — Kas tead, mis sul tarwis on? Wärsket õhku, liikumist! Kui sa hommikust õhtuni mööda uulitsaid tröögata saaksid, nagu mina —“
„Nagu sina? Kas sa siis enam habemeajaja juures ei ole?“
„Jumal hoidku! Ma wiskasin wanamehele wahukausi wastu pead ja tegin pikad jäljed. Mõni elu wõih! Õeru wahtu ja korista teiste inimeste karwu! Hullem kui wangis.“
„Ja nüüd?“
