Aga punu meelepaha kasvas. Ta kaapis, tammus, tiirutas ümber lehmade ja nihkus nõnda vaidlevale seltskonnale ligemale. Salalik ta ei olnud, vaid andis veel kord märku, pealegi mölinaga, mis juba möirgamine oli. Kuid nähes, et teda tõsiselt ei võeta, otsustas ta tõtt näidata.
Pilguke aega seisis ta üsna vagusi, suu ja sõõrmed tilkusid, silmaveered lõid punama, mööda selga ja sabaroogu jooksis võbin; siis aga viskas sarved ette, kiitsas ja rabas. Keegi härrastest kerkis maapinnast lahti ja tuikus tagaspidi. Veel kord tahtis loom tõugata ja tõsta, ent hüppe pealt tabas teda raske löök toobripuuga kuklasse. Ta peatus, norskas ja pöördus siis uue vastase poole, kuid juba käis teine hoop talle pähe, ja nüüd arvas ta paremaks taganeda; tumedalt mõrisedes, kaks vereojakest nina peal, puges härg kaugemale karja hulka.
Alles nüüd puhkes karjatus hulgast suudest ja alles nüüd nähti, et see, kelle pull sakste seast huupi sarvile oli võtnud, oli Mäeküla peremees ise. Ulrich von Kremer, nägu vahakarva, huuled sinised, lamas seliti murul ja ütles omastele, kes esimestena tema ümber kummardusid, emakeele asemel eesti keeli: „Aidake mind tuppa!“
„Ulrich, sa oled haavatud!“ kisendasid kolm preilit ühest suust, kõigil käed ristis, kuna vend Adalbert nõutult nende kõigi ümber ringi tammus ja ikka peale kordas: „Ist es denn möglich! Ist es denn möglich!“ Tema kannul oli süüalandlikult jälle valge hurt, kes seni, oma lihalikule nõrkusele alla andes, oli lauda väravas emase karjakoeraga sõprust sobitanud
„Saatke tohtri järele!“ palus haavatu nüüd saksa keeli, kuna ta omal jõul istukile tõusis; kui ta pahema kubeme vastu surutud käe tagasi tõmbas, olid sõrmed väheke verised; ta jäi neid pärani silmil tunnistama.
Juba tahtsid valitseja-emand ja Kuru noorik — viimane viskas toobripuu praegu maha — hädalise ümbert kinni asuda, kui vend Adalbert niikaugele toibus, et emanda asemele märkas astuda; talli eest paigale tõtanud kutsaritest vabastas noorem, Mäeküla oma, piimamehe naise ülesandest. Mõlema toel vankus Ulrich von Kremer kodu poole, pilk ikka veel klaasiselt veriste näppude küljes kinni. Neile järgnesid preilid sõnatus ahastuses, kramplikult üksteist käsipidi hoides, suud kõigil imelikult ühteviisi pisut lahti, ning lõpuks Reemeti-emand, kes toas abiks tahtis olla, kuna ta neitsi Fillemiine külma vere kohta mitte küllalt julge ei olnud; näpus oli tal õndunud härra maast võetud müts.
Kui Kuru perenaine oma vankrikese poole tagasi pöördus — see oli
110
