karvasel rinnal, ta karvastel kätel ja jalgadel, ta habemes ja laugudel — Tõnu ei eksita neid. Siis haigutab ta valusalt ja niuksatades nagu kirbune koer ja viskab koivad sängist. Ja kui ta need on katnud, istub akna kõrvale nurka, toetab küünarnukid põlvedele, võtab pea käte vahele ja muretseb põrandale otseti maha, kuna väljas vallatult kilgatakse.
Aga korraga on Prillupi meelest, nagu seisaks Leenu keset helget, sumisevat ruumi. Ja nagu tuksuks üks sooneke südames tere tulemast talle vastu.
Jaa, Leenu — see juba teaks ja teeks, mida tarvis! See oli inimene hinge ja aruga!
Aga või teda siis keegi tahtis.
Ja mis ta muidu rühkis väikesest valgest pimeda ööni, ja mis ta teist sundis rühkima — jumaluke, siin me oleme!
Ning vaikne härdus heidab Tõnu hingele. Seal seisab Leenu — igerik, luine, kuiv kui tael, alati siputavalt liikvel nagu kõvakoorik, ilma et sellest jälgi jäi, aga poolehoidja, ligiseisja, silmavaataja, suhukuulaja — — eks ta oleks võinud kauemini jääda, miks ta maja ja mehe toeta jättis?
Tõsi küll, ta porises palju. Ta torises ja porises hommikust õhtuni igaühe ja kõigiga kahe- ja neljajalgsete, hingeliste ja hingetutega, ta võis puunotti ja vitsaraagu noomida ja manada, nagu seisaks teine inimene ta ees, ja viimastel aastatel näis, nagu oleks ta nääpsunäoke käsnaks vindunud, millest alatasa sappi tilgub. See tüütas ära, kuigi harjumine panetust tõi, seda enam, et kõik see torin ning porin sündis vagusalt, suminal, nagu iseenesest ja endamisi, külgeloodud kombe järgi, otsekui parm ja kärbes muidu ei saa. Ära tüütas siiski, see on tõsi, lapsedki tüütas nii ära, et eemale hoidsid teisest, kui vähegi võisid, ja Tõnu ise ei teadnud muud nõu, kui hambaid kokku pigistada ja vaikida nagu ront.
Aga kui nüüd jälle mõelda, et ta mitte paha pärast nii ei olnud, et ta sellega justament head püüdis teha ja omastele kasulik olla, ja kui veel mõelda, et sel targal mooril ehk õigus oli, kes ütles, Leenul olevat esimesest sünnitusest, mis nii raske oli ja vanemal pojukesel elu maksis, mingi salaviga sisse jäänud kurjast silmast või sõnast raskejalgsuse ajal, siis — siis — —
Ja uus tugev hoog kahju- ja leskusetunnet lainetab Tõnu põuest läbi, turjal istuv üksindus rõhub ta pea veelgi madalamale ja sosistav suu
59
