Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/102

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 102 –

Selja ja mitme muu lossi walitsejad põgenesiwad ammu enne lossidest ära, kui waenlast näha oli. Wenelased paniwad oma mehed tühjade losside sisse ja tegiwad Rakwere hästi kindlaks. Ühendatud Liiwi sõjawägi läks nüüd Fürstenbergiga Wõru lähedale Kirumpä lossi juurde. Tartu piiskopp Hermann III., kes Fürstenbergiga ühes oli, palus asjata, et sõjawägi Wastseliina lossile appi läheks, kus Shuiski wenelastega laagris oli. Kuus nädalit pani Georg Üksküla Wastseliinas 80 sõjamehega ja mõne talupojaga waprasti wenelaste wastu, aga pidi wiimaks ometi juuni kuu sees 1558 alla heitma. Kui Wastseliin, mis Tartu ja teiste lähemate kohtade tugi oli, wenelaste kätte sattus, ei olnud Fürstenberg Kirumpääs enam julge, waid laskis lossi põlema pista ja põgenes ära. Tartu piiskop läks poole osa omastega Tartusse, Fürstenberg aga, ehk ta küll Tartut kindlasti kaitseda ja warjata lubanud, Walka ja säält Wõndu. Kettler, keda Füstenberg nüüd ka appi oli kutsunud, jäi ordo sõjawäe tagasiminekut warjama; ta sattus wenelastega kokku, kukkus hobuse seljast maha ja oleks waenlastest wangi wõetud, kui ta tugew käewars teda mitte ei oleks päästnud.

Fürstenberg oli oma argust ja nõdrust nõnda selgesti wälja näidanud, et ordo walitsejad Walga maapäewal juuli kuus 1558 tarwiliku arwasiwad olewat, ordomeistrile wahwamat Kettleri abiliseks anda. Kettler pani küll kaua wasta seesugusel kardetawal ajal seda ametit enese pääle wõtta, aga pidi wiimaks suurte palwete ja ordo sääduste pääle järele andma ja ordomeistri abiliseks heitma. Sõjajuhatus ja wäljamaa toimetus, nimelt keisriga ja Rootsi kuningaga, jäiwad nüüd üksnes Kettleri hooleks. Maa seestpoolistes talitustes oli ehk Fürstenberg weel tegew, kuni teda järeltulewal aastal täiesti rahule jäeti, mis pääle ta kindlasse Wiljandi lossi elama läks. Nüüd oli riigiwalitsus küll terase ja hakkaja waimuga mehe käes, kellel sõjawäe ja raha asemel ometi üksnes hulk waenlasi tagawaraks seisis.

Nii pea kui ordo sõjawägi Tartu lähedalt ära läinud, piirasiwad wenelased sedamaid linna ümber. Linn palus suures hädas Fürstenbergi appi tulla, kes aga kosta laskis, et temal midagi linna hääks wõimalik teha ei ole. Pika nõupidamise ja waidlemise pääle läkitas wiimaks meeleäraheitew Tartu rahwas Kruse ja Dunkeri waenlikku laagrisse würst Shuiski juure ja andis linna tema walitsuse alla. Kruse andis würstile Tartu piiskopi nimel 12, Dunker linna nimel 35 kirja. Linn palus, et ta Lutheruse usku wõiks jääda. Shuiski laskis neid Wene keelde ümber tõlkida, oli nendega rahul ja lubas neid tsaari poolest kinnitada lasta.