– 113 –
edasi oliwad tunginud, ei aidanud tsaaril mu nõu kui saatis oma poolt ka saadikud Poola piiril olewa Kiwerowa-Gorka külasse (wiisteistkümmend wersta Sapolskist), kuhu Possewini ja Poola wolinikud rahu pärast nõu pidama juba kokku oliwad tulnud. Pika waidlemise ja tülitsemise pääle jätsiwad wenelased kõik maad, mis siiamaale Liiwimaal nende jagu olnud, poolakate kätte ja tegiwad kümne aasta pääle rahu. Poola sõjawäe ülem Zamoiski tuli selle pääle sõjawäega Liiwimaale ja sõitis Tartu sisse (1582) mis 24 aastat Wenelaste walitsuse all olnud. Paha meelega lahkusiwad wenelased siit ära. Nemad olla pisut enne wäljaminekut püssirohtu lossi alla pannud ja seda sel kombel ära tahtnud purustada. Aga see nõu ei läinud ometi korda. Ka mitmed teised kohad, kus poolakad sees oliwad, nagu Põltsamaa, saiwad poolakad kätte. Nõnda oli Kiworowa-Gorka rahu tegemisel 1582 terwe Liiwimaa, mille poolest Poola kuningas siiamaale weel kahewahel oli, Poola omaks saanud.
4. Usumuutused.
Juba esimese kahekümne aasta sees, mis Liiwimaa Poola walitsuse all seisis, oli rahwa südamesse Poola walitsuse ja ametnikkude wastu kartus ja umbusaldus tõusnud. Poola walitsus arwas, et mida rohkem katoliku usk laiale laguneb, seda wähem temal maa pärast muret on. Seda arwamist toetasiwad iseäranis jesuitlased, kes Poola kuninga juures suure au sees oliwad. Juba kauplemise ajal Riia allaheitmise pärast olla nii hästi Zamoiski kui ka kuninga kirjutaja Solikowski linna saadikutele nimetanud, et Riias weel Maria-Magdalena kloster seisis ja selle nunnad juba 1572 Poola kuningale oliwad kaebanud, et neil preestrit ei ole, tegi seda, et katoliku usku laiali hakati laotama. Waewalt oliwad wenelased Liiwimaalt wälja läinud, kui Bathory weel 1582 Tartule käsu andis, et katoliklased niisama nagu muud linna ametnikkudeks saada ja oma usku wõiwad pidada. Ühel hoobil laskis Bathory wäljamaalt mõne käsitöötegija tulla, kes katoliku usku oliwad, kinkis neile suured maatükid ja ei nõudnud kümnel aastal nende käest maksu. Selle pääle kuulutas Bathory kuningliku kirjaga, et Liiwimaal piiskopikonda waja olla asutada. Ka Zamoiski oli agar katoliku usku kaswatama, sest nii pea kui ta Tartusse jõudis, andis ta Jaani kiriku ewangeliumiusulistele, aga Maarja kiriku, mis pääkirik oli, katoliklastele. Selsamal aastal, 1582, tuli Bathory hulga piiskoppidega ja ametnikkudega Riiga, kuhu Zamoiski Tartust ette läks. Uuesti nõuti nüüd, et mõned ewangeliumi kirikud katoliklastele antagu. Asjata pakkus Riia rahwas endist Wene õige-
