Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/117

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 117 –

sas korras oli. Kuningas Gustaw Aadolf läks isi jälle Riiga, kust tal kerge oli Kuramaad käsile wõtta, aga kindral Gustaw Horn jäi Soome sõjameestega Narwa, et sääl ennast Ingeri ja Eestimaa sõjameestega ühendada ja siis de la Gardiega seltsis Tartu kallale minna. Gustaw Aadolf tungis mööda Wäinajõge ülesse Kokenhusi, mis juuli kuus 1625 alla heitis. Kuningas oli juba lossis, kui üks joosik temale teate tõi, et lossikeldris 36 tündrit püssirohtu ja nende sees ühest otsast põlew nöör olla. Selle püssirohu oliwad jesuitlased, kudas kõneldakse, selle nõuga lossikeldri wiinud, et Rootsi kuningat ühes lossiga wasta taewast lasta, mis aga ometi korda ei läinud. Kõik ümberkaudsed lossid wõtsiwad rootslased selle pääle kolme nädali ajaga ära.

Tartu kodanikud oliwad waenlaste lähedamale tulemise ajal alewi põlema pannud ja walmistasiwad endid nüüd linna omast jõust warjama. Ehk nad küll Poola kuninga ja sõjawäe ülema Radziwili käest abi oliwad palunud, ei saadetud neile ometi midai. Augusti kuus 1625 tuliwad de la Gardie ja Horn 4000 jalamehega ja 1100 hobusemehega Tartu wärawate ette ja käskisiwad linna alla heita, mis aga ometi mitte ei sündinud. Alles siis, kui mitu kaitsemise kohta ära purustatud ja linn suures kitsikus oli, anti 26. augustil 1625 linn rootslaste kätte. Pea sellejärele heitsiwad kõik Tartu maakonna lossid alla. De la Gardie wõttis Wastseliina, Horn Marienburgi lossi ära. Sügisel 1626 tuli Gustaw Aadolf isi Tartu, et rasket witsa näinud linnale endiseid õigusi kinnitada ja koolide asutusega õnneliku tulewikku muretseda. Gustaw Aadolfi säädmised saatsiwad terwele maale suurt kasu ja paniwad hooletusesse jäetud õpetust rohkesti wilja kandma.

Waheajal wältas sõda Rootsi ja Poolamaa wahel ikka weel edasi. Poola poolt wõitlesiwad Sapièha ja Gasiewsky. Gustaw Aadolfil oli selle sõja ajal wäsimata kantsler Oxenstierna kodu suureks abiks. Et de la Gardie oma ettewõtmistes natuke pikaldane oli, andis Gustaw Aadolf sõja edasipidamise wahwa Horni kätte, kes pea selle järele Wõnnus ja Lemsalus 1628 kaks Poola sõjawäge ära wõitis. Nüüd piiras Horn Lennewardi ümber ja ähwardas säält Kuramaale minna. Kura hertsog Friidrih, Gotthard Kettleri poeg, oli oma maa pärast mures ja katsus, ehk küll mitte ilma waewata, waenlastega kunni augusti kuuni 1629 rahu teha. Järgmised wõitlused poolakatega tuliwad suuremalt osalt Poolamaal ette. Gustaw Aadolf, kes Prantsuse ja Brandenburgi, hiljem ka Inglise poolt abi sai, wõitis poolakad mitmes lahingus ära ja tegi siis wiimaks 16. septembril 1629 Preisimaal Altmargis