Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/121

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 121 –

aegseks tarwituseks kinkides. Tawalisesti unustasiwad saajad kinkimise tingimisi, mõisu lastele ja lastelastele päranduseks jätta püüdes. Eestimaal leidus Rootsi alla heitmise ajal ainult mõni üksik kroonumõisa, seda enam ometi Liiwimaal, niisama Rootsi emamaal. Rahakitsikuses nõudsiwad Rootsi riigipäewa saadikud riigimõisade tagasiwõtmist ülekohtusel kombel nende omanikkudeks saanud isikutelt ja kuningas Karl IX ühines saadikute ettepanekuga. Mitteõiguse teel Liiwimaal mõisaomanikkudeks saanud isikute süda wärises. Kuninga jutule asja pärast minnes ja mõisade ärawõtmise pärast rääkides saiwad Liiwimaa mõisnikud 1678 weel rahustawa wastuse. Aga pea paisus piksepilw Rootsist Liiwimaale oma wälkudega.

1680 a. riigipäew wõttis Stokholmis mõisade tagasinõudmise uuesti päewakorrale, pika arutuse järele otsuseks tehes: lainuks antud mõisad kogu Rootsi riigis nende ebaõigusliste omanikkudelt ära wõtta, wiimsile ometi 600 taalrit sissetulekut jättes. Elus olewatele mõisade lainuks saajatele lubati mõisad surmani tarwituseks, niisama kõigile kuninga luaga ostjatele nende ostetud mõisad jäädawaks päranduseks.

Kole ärewus tõusis neid riigipäewa otsusi kuuldes Liiwimaal, kus suurem jagu mõisu lainusaajatelt ilma luata edasi antud. Suurte eesõiguste pääle koputades lootsiwad Liiwimaa mõisnikud piksepilwe enestest ometi ähwarduse järel mööda minewat. Julgelt seletasiwad Liiwi mõisnikud, Rootsi riigipäewal polla sugugi õigust Liiwimaa mõisade kohta otsust teha. Riia maapäewalt 1681 nõudis kuningas mõisade tagasiandmisega ühtlasi talupoegade priikslaskmist. Maapäew lükkas kõik kuninga nõudmised tagasi, talupoegade kohta seletades, et mõisnikkudel nende kohta pääle peksuõiguse ja omanduse õiguse muud õigust ju ei jääwatki, kuid ilma nende õigusteta ei saawat ükski mõisnik läbi. Kordus 1562 aasta nähtus, mil rüütlid Rootsi walitsusele peksunõudmise kaotuse asjus seletasiwad: „Sest saadik kui sakslased maa ärawõitnud, on ülemad seisused alati abinõusid otsinud, kudas tõrksad talurahwast tarwiliku hirmu all hoida. Nagu igal pool maailmas, on Eesti rahwalgi hääde kõrwal palju wastikuid ja kurje, kes Jumalast ega ülemusest ei hooli. Kui neid õiguse järele tahetakse karistada, peab iga aasta neist paar sada elu jätma. Nii on õieti arm, et neid elada lastakse ja ainult pekstakse. Jäetakse peks maha, kaoks ruttu kõik kord ja sõnakuulmine!“ – Rootsi walitsus uuendas paarisaja aasta jooksul mitu korda talurahwa elukergituse nõudmisi, sai aga alati wastuseks: non possumus. (Ei wõi.) Pärisorjus kestis edasi, peks niisama.