– 122 –
Saadikud saadeti Liiwimaalt Stokholmi muutmist nõudma kuninga ja riigipäewa otsusele mõisade ärawõtmise asjus. Kui ka esimesed saadikud tühjalt tagasi tuliwad, saadeti teisi, asja wõimalikult pikale wenitades. 1688 awaldas kuningas Karl XI kõigi wastawaidlemiste pääle waatamata käsukirja: kõik korra Rootsi walitsuse päralt olnud mõisad wõetagu ilma armuta riigile tagasi. Ühtlasi sai Riia kindralkuberner Hastfer eeskirja kuninglikku käsku täide saata. Käsukiri ühes käes, läbikatsumise kaal teises käes täitis Hastfer kõrgemat käsku, ei palweid, wastawaidlemisi ega nuttu tähele pannes. Algas niikutsutud mõisade ärawõtmise ehk reduktsioni aeg. Armuta wõttis Hastfer riigi omaks iga mõisa, mille omaniku esiwanemad kudagi luata ehk õiguseta mõisa omandanud. Seda wiisi langes Liiwimaal 6236 adra ehk 5⁄6 osa maad riigi omanduseks, ainult 1021 adra ehk 1⁄6 jäi weel eraomanikkude kätte. See mõisade ärawõtmine saatis mõisnikud meeleäraheitmisele. Rootsi walitsusel oli igapidi õigus omandust tagasi nõuda. Oleks tagasiwõtmine elawani põlweni ulatanud ehk ainult mittemüüdud mõisade omanikkudeni, oleks ettewõtte ülesannet täitnud. Kuid 1561 aastat tagasiwõtmise lõpukohaks määramisel saiwad paljud waheajal mõisu ostnud omanikud ränka ülekohut maitsta: kaotasiwad mõisa eest makstud hinna, kaotasiwad mõisa.
Liiwi maapäew saatis maanõuniku Budbergi ja sõjawäe kapteni Johan Reinhold Patkulli Stokholmi maaõigusi kaitsma ja tehtud ülekohtu pääle kaebust tõstma. Mesi suus, mürk südames oskas „Balti Bismarck“ 14 kuulise Stokholmis wiibimise järele kuningalt wiimaks poolikult tõotust asja korraldamiseks wälja pigistada. Wõnnu maapäewal 1692 kihutas Patkull koosolijaid Rootsi walitsuse wasta, selle õigust seaduste andmiseks Liiwimaal salates ja walitsuse ettewõtete wasta waieldes. Päewalõwiks saanud Patkull esitas wihas Rootsi wasta esimest osa. Mõisnikud lootsiwad palwetega ja kaebtustega Hastferi pääle wana wõimust tagasi saada. Korraga käsk kuninga kojast: kaebajad isiklikult kuninga ette wastust andma. Budberg, Mengden, Vietinghoff ja Patkull sõitsiwad Stokholmi asja eest kostma. Ärritatud lõwi koopasse minna kartes laskis Patkull enesele kaitsekirja walmistada. Saigi, kuid kaheotsalise sisuga. Stokholmis määrati kuninglik komisjon Liiwimaa mõisnikkude asja läbi katsuma. Komisjon leidis wastust andma tulnud Liiwi mõisnikud süüdlasiks ja mõistis neid surma. Õue ringkonnas tuttaw Patkull põgenes haisu ninasse saades Kuramaale, ta seltsilistele
