Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/123

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 123 –


muutis kuningas surmanuhtluse kuueaastaseks wangipõlweks. Ässitajate päämehele ei lubatud seda armu osaks, waid kästi kohtuotsust kohe täita. Määrati: keegi ei tohi Patkullile öömaja ega leiwapalukest anda. Kes Patkulli näeb, wõtku kinni, wiigu walitsuse kätte. Walitsuse muidu pikk käsi ei ulatanud Kuramaale, küll aga Patkulli warandust ärawõtma, kirju põletama. Kuramaalt sõitis Patkull pea Shweitsi, säält Prantsusemaale. Wähe hiljem heitis ta Saksi ja Wene teenistusesse, kuningaid niisama nagu hobusekaupleja hobuseid wahetades, ikka suurema suutäie poole rutates. Saksi ja Wene teenistuses jätkas Patkull endist kihutusetööd, õhutas sõjatuld siin, õhutas sääl, kuni ta õhutamise pääle wiimaks leegid tõusiwad, häwitawat Moolokit põhjasõda sünnitades. See Moolok neelis Rootsi walitsuse eluparanduste kawatsused meie kodumaal; põrmuks langesiwad kauaaegsed püüded Eesti ja Läti rahwast kulturarahwaste astmele tõsta. See Patkulli wälja nõiutud lendaw madu õgis Patkulli enese, õgis linnad ja külad, maad ja rahwad, waremid ja tuhka enesest wälja sülitades.

Uuena Moosesena katsus Rootsi walitsus sõdade ja katkude ajal tekkinud ulakust walju käega kaotada, kirikukaristust häist eluwiisidest wähe lugupidajatele rohkesti määrates, kombeliselt langenuid kirikukaaki saates, kirikule teesid ja tänawaid kommete järelewaatamisele awades. Paraku ei jaksanud hariduse wäljalaotamise püüded karistuse püüetega käsi käes käia; häbipenk wõttis ühte lugu lugemist mitteõppinud noori wasta, kui ka hulk ennast selle nuhtluse eest oskas warjata. Igapidi külwas Rootsi walitsus elujärje paranduse seemet agaralt meie maa söödile wälja, kirikult toetust oodates ja leides ja kiriku oma alust korraldades.


4. Põhjasõda.

Westfali rahu tegemise järel (1648) sai Rootsimaa kõige wägewamaks põhja pool; Wene, Poola ja Daanimaa oliwad tema läbi palju kahju saanud. Kui sellepärast nooreealine Karl XII. 1697 Rootsi troonile sai, näitas naabritel paras aeg olewat seda, mis enne kaduma läinud, nüüd jälle tagasi wõita. Peeter Suur tahtis kõige päält Sotlbòwa rahu läbi (1617) Rootsi kätte antud Ingerimaa ja Karjala ära wõita, et jälle Läänemere ääre pääseks. Saksi kuurwürst August oli 1697 Poola kuningaks saades pidanud tõotama, et ta maid, mis rootslased poolakate käest ära wõtnud, nimelt Liiwimaa, Poolamaale tagasi wõidab. Poola ja Wenemaa nõusse Rootsimaa wastu heitis ka Daani kuningas Kristjan V., sest et Karl XII. Holstein-Gottorpi hertsogi Friidrih IV. aitas,